Stone Town

Prison Islandile minek, sadam

Prison Islandi läheduses

Kohalikud kalamehed

Prison Island

Kilpkonna porr

Prison Island

Kilpkonnasid kostitamas

Stone Town

Forodhano park

Stone Town

Forodhani park

Stone Town

Merel näha ujuvat retorani, kus pidi ka ööbimiseks 2 tuba olema. Kindel merehaiguse laks!

Stone Town

Prussakas päikest võtmas

Masaide hüppamine Nungwis

Aafrika naiste tants

Nungwis, trummi põrin ja tagumiku väristamine

Stone Town - Dalla dalla

Sellises pisikeses lahtises kastis loksusime 2 h

Dalla - Dalla

Reisi algues olime üsna optimistlikud

Nungwi

Aafrika päikeseloojang

Nungwi - kohtumine teispool ekvaatorit

Perekondlik õhtusöök

Nungwi

Meresii

Nungwi akvaarium

Mere kilpkonnad

Nungwi akvaarium

Klibusid toitmas

Nungw akvaarium

beebi

Nungwi külaelu

High speed internet? Yeah right!

Nungwi külaelu

Kohaliku poe omanikuga

Nungwi külaelu

Riided, loomad, prügi, ehitusmaterjal....

Nungwi külaelu

Kohalik naine peapeal asju kandmas

Nungwi

Väli restoran, mis teile täna?

Nungwi

Trummarid

Nungwi

Ussilausuja :D

NUngwi

Krabilausuja :D

Kizimkazi kaluriküla

Kalamehed

Kizimkazi

Kalaturg otse sadamas

Kizimkazi

Üksik kalamees

Kizimkazi

Päikesetõus delfiini otsingutel

Jambiani

Kilimanjarot nautimas

Jozani

Jozani metsas

Must ahv

Jozani elanikud

Jozani

Punakoolubus ahv. Endeemiline liik Zanzibaril

Jozani

Punanekoolubus ahv

Jozani

Mangroovi puudesalus koos giidiga

Chumbe

Reisi algus Chumbe saarele

Chumbe

Chumbe

Chumbe

Abihoone

Chumbe

Chumbe kaart

Chumbe

Bungalow esimene korrus, kui nööri ette paned, siis keegi siseneda ei tohi väidetavalt.

Chumbe

Meie mõnus võrkkiik

Chumbe

Meie magamistuba 2sel korrusel, sein hetkel alla lastud

Chumbe

Meie toakaaslased, neid oli seal üle 10ne, hea et voodisse öösel ei roninud, aga häälitsesid küll korralikulut

Chumbe

Kookoskrabi

Chumbe

Sinine kookoskrabi

Chumbe

Kookoskrabide kunn

Chumbe

Veel üks kookoskrabi

Stone Town

Dr. Livingstone´i avatud kirik orjade päästmiseks

Stone Town

Orjad

Stone Town

Väike vangikong kuhu topiti 25 orja korraga

Stone Town

Slave Market muuseum

Stone Town

Slave market muusemis

Chumbe ametlik video

Oma silm on kuningas, aga idee saate ikka sellest mis me ka nägime

Darajani turg - Stowne Town

Kala

Darajani turg

Tükike raid

Darajani turg - Stowne Town

Liha

Darajani turg - Stown Town

veel liha

Darajani tug - Stown Town

Puu- ja juurviljad

Vürtsiistanduses

Banaan

Vürtsiistanduses

Mingi hea asi, täht aniisi moodi

Vürtsiistanduses

Huulepulga tutvustus :D

Vürtsiistandus

Kas teadsid ikka, et ananass ei ole puuvili?

Vürtsiistanduses

Mõista, mõista mis see on? Muskaatpähkel

Vürtsiistanduses

Näide sellest kuidas lauluga kookost tooma minnakse

There is no video clip yet

There is no video clip yet

Reisijutt - Sansibar

Stone Town - Zanzibar

Olen unistanud Zanzibarile minekust juba umbes aastast 2008 - 2009 kui ülikoolis esimest korda sellisest kohast üldse kuulsin. 10 aastat hiljem minu unistus täitub 07.012018-21.01.2018 viibin oma unistuste reisil, Tansaanias, Zanzibari saarel. Üritan siia kirja panna reisi muljeid läbi juttude ja piltide ning jagada ka mõningaid soovitusi neile kes plaanivad seda imelist saart külastada.

Zanzibari saarestik asub India ookeanis, Aafrika idarannikul, Tansaanias. Algselt oli 2 eraldi riiki, Tanganjika Vabariik ja Zanzibari vabariik. 1964 aastal riigid ühinesid ja uue riigi nimeks sai Tansaania.  Kaks suurimat saart on Unguja ja Pemba. Ungujat tuntakse laialdasemalt hoopis Zanzibari (Sansibari) nime all ning ka vürtsisaare nime all. Zanzibari nimi tuleneb pärsiakeelsest sõnast zang-bâr, mis tähendab musta rannikut. Kuna Zanzibar on ajalooliselt olnud orjakaubanduse pealinn, siis tänu sellele on saare arhitektuur ja inimesed "segu" Aafrikast, Araabiast, Pärsiast ning Indiast. Kahel suuremal saarel on elanike kokku ca 1.5 milj. ja peamisteks tuluallikateks on turism,  vürtside kasvatamine (eelkõige nelk) ja kalandus.


 Zanzibar vol1.

Sellest kuidas kohale lendasime ei viitsigi palju kirjutada. 3 lendu, kokku pea 18h reisimist ning jõudsimegi Zanzibari saarele. Mainimist väärt on seik Nairobi lennujaamas, kus transiit tsoonist lahkuda me ei oleks tohtinud, aga otsisime Marko jaoks suitsuruumi ja lennujaama ametnikud kõik suunasid meid väravasse nr 6, et seal on suitsetamise koht. Selgus, et värav 6 asus hoopis kuskil teises tsoonis, lennujaama teises otsas. Kohe oli aru saada, et oleme kindlasti vales kohas, aga minemata ka ei jätnud. Siis, see juhtuski esimene korralik kultuurišokk! Oleksime nagu sattunud kinnisele turule, kus olid kohal kõiksugused sulelised ja karvalised, kellest osad olid ilmselgelt ennast mingitest ainetest ületõmmanud ja seina äärde kortsu vajunud. Õhku 0, kraade 30+. Kitsas turutänav ja koristaja kes oli just põrandat pesnud, üritas kollase "caution wet floor"(ettevaatust märg põrand) sildiga vehkides omast arust põrandat kuivatada, õnneks leidsime suitsuruumi üles ja saime ka tsooni tagasi sisse, kuigi turvakontrolli pidime uuesti läbima ja naissoost turvatöötaja kes meil lubas kenasti tsoonist väljuda, oli tagasi tulles sellise näoga nagu poleks meid varem näinud. Saimegi korraks n.ö. Nairobis käidud, ei mingit viisat, ega vaktsiini passi polnud vaja!

Saabusime öise lennuga Stone towni. Üks asi, mis kohe silma torkas oli see, et Nairobisse maandumisel oli lennuki aknast näha palju linna-ja autotulesid, siis Zanzibarile maandudes, tulesid praktiliselt ei olnudki, autodest rääkimata. Tundus nagu oleks kuskil maakohas linnast kaugel. Pikk kleenuke must mees oli sildiga vastas ja sõidutas meid esimesse hotelli Forodhani hotelli. Hotelli toas oli vähemalt 35 kraadi, aga õnneks reisiväsimus oli nii suur, et konditsioneer sisse ja uni tuli!


Zanzibar vol2.

Esimene hommik oli raske, sest jõudsime hotelli öösel ca 02:30 (lend hilines) ja esimene ekskursioon Prison islandile oli planeeritud juba kella 09ks hommikul. Ärkasime varem, et asju lahti pakkida ja hommikust süüa. Ausalt ütlen, et hotell oli puhas, ilus ja väga hea asukohaga, aga no hommikusöök jättis soovida, isegi Lääne - Sahara kõrbes oli hotellis suurem valik kui siin. Siiski, lahustuv kohv kuuma piimaga aitas silmi lahti saada ja keeks oli ka söödav.... puuviljadest olid ananass ja arbuus mega mahlased ja see oligi praktiliselt kogu hommikusöök. Kui lauda istusime, siis mingi hetkel tuldi küsima kas me muna ka soovime, aga selleks ajaks olime juba peaaegu lõpetanud ja vaja oli ekskursioonile minna. Ekskursioonid olid meil ammu välja valitud ja broneeritud. Siiski ime kombel ujub (loe ilmub ei kusagilt) meie hommikusöögi laua juurde Araabia päritolu mees kes kõnetab mind lausa nimepidi Mrs.Tene Mäerand ja hakkab mulle väitma, et ta olevat kuulnud, et me tahame Pemba saarele minna, täna kohe. Olime segaduses, sest meil polnud plaaniski Pemba saarele minna, aga ootasime oma giidi, et minna Prison islandile, seega algul arvasin, et see ongi meie giid kes ajab ise midagi sassi, aga peale imelike eitavate nägude tegemise ning selgitamise, läks tüüp pettunult meie laua juurest minema ja otse hotelli kööki. Selge, pesuehtne Aafrika petuskeem, hotelli töötaja lihtsalt üritas meile oma giidi teenuseid pähe määrida, kahjuks ei ole see esimene ega viimane kord kui meile midagi pähe üritatakse määrida ning kahjuks jääb see tüüp ka meie kahe päevase hotellis viibimise jooksul kõige ebameeldivamaks inimeseks keda seal kohtame. Õnneks punkt kell 9 on kohal ka meie õige giid, koos oma ülemuse Robertiga kellelt saame arve oma kõikide ekskursioonide eest ja peame talle kõik kohe sullis ettemaksma, eks hiljem näha ole kas keegi meid ka edaspidi ekskursioonile viib, või on jällegi petu kaup. Igatahes selgub, et meie giid on väga tore, liigume koos temaga sadamasse, kus meid ootab paat nimega Jambo ning kapten Hassan, giidi nimi kahjuks mulle meelde ei jäänudki kohe. Ronime läbi lainete paati, ilm on pilves, aga palav. 30 min loksumine (merehaiguse tablad võtsime ennem juba sisse) Prison islandile võib alata.

Sõit Prison islandile möödub toredalt, giid küsib kust me pärit oleme, ütlen, et Eestist ta ütleb ok, küsin selle peale, et kas ta teab kus Eesti asub ning ta vastab ausalt, et tal pole aimugi. Selgitame talle kus me asume ja räägime põgusalt Eestist, ilmast ja loodusest. Giid tunneb huvi ka meie sõjaväe kohta, et kas on kohustuslik või mitte ja räägib meile, et siin varem oli kohustuslik, aga enam mitte. Kuna Marko suitsetab, siis tuleb küsimus mulle, et kas sina ei tõmbagi, ütlen et ei, mille peale giid küsib, aga jood ju ikka? Vastan tagasihoidlikult, et vahest ikka. Selgub, et tema ega kapten kumbki suitsu ei tõmba, siiski on meie giid kristlane, ehk et tema kuulub selle 1 % hulka siin saarel, ülejäänud 99% on moslemid. Jõuame saarele ja minu silmad on imestusest suured, sest peale meie ei ole seal ühtegi turisti, ega ka eriti kohalikke, ainult üks krabi siblib ringi. Õnneks kilpkonnad siiski on kohal ja nad on tõesti nii ägedad! Giid toob peotäie spinatit, käseb meil üle aia hüpata ja näitab kuidas kilbusid toita. Algul ei taha kilbud üldse süüa ja giid hüppab üle aia ja kaob korraks kuhugi. Tagasi tuleb värskete kapsalehtedega ja oh imet kilpkonnad söövad kapsast parema meelega. Giid õpetab kuidas kilpkonnadele kaela maššaazi teha ja see tõesti meeldib neile väga. Prison islandil näeme veel hulgaliselt erivanuses ja suuruses kilpkonnasid, kilpkonnade paaritumist, paabulinde, kääbus antiloope, vanglat ning orjapidaja häärberit. Giid räägib, et seda vanglat kunagi ei avatudki, ennem keelati orjakaubandus saarel ära. Kilpkonnad on siia toodud Sheyshellidelt ja tegemist on maismaa kilpkonnadega, emased on suuremate kühmudega, kõikidel on vanused sinise värviga peale märgitud, aga vanust pidi teada saama ka kilbi ruutude põhjal. Näeme ka kilpkonna muna, mis meenutab kõige enam pingpongi palli. Järsku on rahvast palju rohkem ja siis saamegi aru, et meie ekskursioon hakkas varem kui teistel ja saarelt lahkudes on juba rahvamassid kohal. Eelmisest ööst ja reisist väsinuna loobume giidi pakkumisest teha meile "special price" eest ka tiir linna peal ja palume ennast hotelli saata. Jätame talle kõva jotsi ja tundub et ta jäi sellega ka rahule.

Hotellis uurime kesisest hommikusöögist hoolimata, et kas lõunat ka pakutakse. Kohe tuuakse meile menüü ja küsitakse, et kui soovime tuuakse söök tuppa ka, ütleme sellele pakkumisele ei, valime välja menüüst vürtsika mereanni supi ja kalmaarirõngad ning lähme tuppa puhkama ja sööki ootama. 45 min pärast helistatakse, et tulge alla, söök on valmis. Supp on lihtsalt nii maitsev, et me ei väsi kokka kiitmast. Mereanni supi sisse on reaalselt lisatud kõiki võimalike molluskeid ja kala, eraldi taldrikul tuuakse ka laimi viilud ja piprakaun. Pigistan ühte laimi viilu ja sealt tuleb selline hulk mahla, et me ei suuda ära imestada! Kalmaarirõngad on ka ülimaitsvad, koos friikartulite ja värske salatiga, ainult noad on siin nii nüridad, et kalmaari söömine osutub hullemaks saagimiseks ja mul õnnestub terve laud ära mäkerdada. Arve tuleb koos veega 33 000 shillingit, ca 15$, best money spent! Hiljem kondame mööda Stone towni tänavaid, imestame mustuse ja kohalike peale pressimise üle, käime ka Forodhani pargis, mis on päris ilus. Jube leitsak on linnas ja kitsastel tänavatel on aroomideks mädanenud kala, higi ja vürtside segu. Ühtegi putkasse shoppamiseks sisse ei astu. Ühes ranna baaris märkame turiste ja õlut! Muuseas meie hotellis on alko keeld(moslemitest omanikud). Tellime minu papsi poolt soovitatud Kilimanjaro õlut ja see tõesti kõlbabki juua! Kohalik õlu on siin odav, umbes 5000 shillingut pudel, see teeb umbes 2,5$. Meie kõrval lauda istub rootsi keeles kõnelev vanem meesterahvas koos noorema naisega, nad teretavad meid ja tellivad kokteilid. Ühel hetkel märkame, et sadamasse on tulnud praami moodi veesõiduk ning varsti märkame ka sõdureid ja automaate laeval, saabub ka veel teinegi praam. Meie kõrval lauas istuv mees teeb kähku pilti ja hakkab meile rääkima, et Tansaania president tuleb Zanzibarile, sest 12 ndal on neil "Revolution Day" tähistamine ja et nende praamidega tuuakse tema auto üle. Mina mainin, et ei tohiks vist pildistada, tema naerab ja ütleb, et ah mina küll tegin. Proovin ka siis vaikselt kaamerat sinnapoole rihtida ja saan kauge pildi. Üsna varsti pärast seda näeme kuidas sõdur rannas ühe turisti kinni peab ja käseb pildid ette näidata, ei tea kas midagi kustutada ka käsiti. Varsti näemegi kuidas praami pealt sõidavad maha 3 Toyota džiipi, vahepeal praamid põrkavad kokku ja lõpuks üks lahkub sadamast, näen kuidas meie kõrval lauas istuv mees embab kohalikega, ilmselt elab ta siin.

Õhtuks on meil broneeritud restoran mida internetis väga kiideti, Emerson Tea House rooftop. Kohale jõudmine osutus keerulisemaks, kui me oskasime arvata, Google maps pani segast ja kõndisime hoopis vales suunas, lõpuks kõndisime tagasi hotelli ja küsime teed, siis jõudsime lõpuks ikka kohale. 5 käiguline õhtusöök oli hotelli katuseterrassil, kust oli tõesti hea vaade, me siiski pilves ilma tõttu välja reklaamitud päikeseloojangut ei näinudki. Söögid olid ülimaitsvad ja Gin tonic kokteilid ka! Peale õhtusööki öeldakse, et on ohutu tagasi hotelli kõndida, kuigi väljas on juba pime, kell pole, aga palju ja meil on ainult 5 min jalutada tagasi oma hotelli. Olime juba kohale jõudmas kui nägime, suuri prügikaste tee ääres, mis olid pungil prügist, loomulikult oli enamus prügi ka maas kastide ümber, lisaks hulkuvad kassid ja räme hais. Liigume sealt kiiresti tulema ja jõuame ohutult oma hotelli. Järgmisel hommikul õnnestub meil samade prügikastide juures näha ka prügi äravedu. 3 meest, osa neist paljajalu, ilma kinnasteta prügi vedamas aiakäruga. Ühel oli labidas ka, ülejäänud panid paljakäsi ning üks tüüp oli ka kastis, prügi sees lausa, hais veel hullem kui eelmisel õhtul...

 Zanzibar vol.3

Pärast prügiveo nägemist seame sammud panka, kohalikku raha Tansaania shillingut vahetama. Pank oli kohe hotelli lähedal ja mina astusin panga eesruumi juba sisse ning jäin Markot ootama, kes konitas veel. Järsku tuli kuskilt mehe hääl, "madam what‘s your problem", issand kuidas ma ehmatasin! Hea, et karjuma ei hakanud, sest kui hääle poole pöörasin nägin seinaprao vahel istuvat musta meest, turvameest kalashnikoviga. Suurest ehmatusest pobisesin midagi raha vahetamise kohta ja hakkasin Markot ruttu enda juurde kutsuma. Pangas oli mõned kohalikud ja pärast mõningast ootamist saime esimese leti juurde. Täidan mitu paberit, passist tehakse mitu koopiat, lõpuks saan ka mingi kviitungi ja öeldakse, et ma läheks telleri juurde ja nr 2 või 3 putka ette nii, et teller mind näeks, sabas ärge seiske öeldakse meile. Ainult 1 teller on ja tema ees on järts, tunnen kuidas kohalikud kes sabas seisavad mind piidlevad, aga otsustan käsku täita ja mitte sabas seista. Ühel hetkel koputab teller pastakaga luugi peale ja viipab, täielik vahele trügimine minu poolt, aga käsk ju anti mitte sabas seista. Lõpuks saame raha vahetatud, 50 $ eest saame 108 695,41 shillingit. Väljudes on turvamees juba tänaval ja ajab sõpradega juttu, mind nähes ta naeratab ja küsib kas kõik on ok, näitan talle pöidlaga, et kõik on hästi. Hiljem teeme väikese tiiru ka meie hotelli ees asuva vana kindluse hoovis ja müüril. Hoovis on jällegi müügiputkad ja henna maalinguid maalivad naised, ning tornis väike kunsti galerii. Hiljem liigume Darajani turu poole, kus peaks olema dalla-dalla peatus. Aeg on liikuda läänekaldal asuvast Stone Townist üles põhja Nungwisse, kus oleme kokkuleppinud kokkusaamise minu vanematega, kes ka samal Tansaanias ja Zanzibaril seiklevad. Kuna meil on ikka reisiks ettenähtud oma eelarve, siis 50-70$ vahele jäävast takso sõidust loobume juba ennem reisi ja otsustame proovida kõikvõimast Zanzibari ühistranspordi liiki dalla - dallat. Olen juba ennem välja uurinud, et hind on umbes 2000 shillingut ja et aega peab varuma vähemalt 2 h kohale jõudmiseks, kuigi vahemaa ei ole teab mis pikk on dalla - dalla näol tegemist meie mõistes marsaga, mis peatub pms. iga lpool. Kui hakkame Stone Towni vanalinna tänavatelt turu poole jõudma, on aeg kultuurišokiks number 2, selline möll hakkab pihta võrreldes väikestel tänavatel toimuvaga, et mitte midagi aru ei saa. Autod, mopeedid, jalgrattad, inimesed, turuputkad, kanad ja meeletu liiklus, vahepeal üritame teed küsida ja siis antud juhiste järgi edasi liikuda. Usume, et oleme õigel teel ja peame leidma dalla - dalla nr116, siiski on järsku Marko kõrval valges moslemi rüüs mees ja küsib kas otsime dalla - dalla peatust, Marko ütleb jah, ennem kui jõuan teda keelata, sest minule on ilmselge see, et ise hakanud teejuht soovib ka tasu saada. Tegelikult leebun suht kohe, sest siin baabeli segaduses ei saa miskit aru ja isegi meie teejuhil on hetkeks pea sassis ja nii kõnnime ühele poole, sest ta seletab et valitsus liigutas bussijaama uude kohta, siis aga märkame ühte dalla - dallat minemas hoopis teisele poole ja teeme kannapöörde ning jälitame hoopis seda dalla - dallat, kuni see peatub veidi eemal. Jätame tüübile viieka, (mida oli ilmselgelt liiga palju) ei lase oma seljakotte katusele panna ja ronime kanakuuti sisse.  Kultuurišokk nr 3. Olime teadlikud, et dalla dalla on pms. lahtine kana kuut, kuhu topitakse inimesed, loomad ja pagas ühte kokku ja ennem kui see pole puupüsti täis sõit ei alga. Ja nii oligi, ainult et asi oli kordades hullem! Esiteks turisti hind oli hoopis 10000 shillingit, kastis olid pikad hästi madalad pingid nii, et jalad olid kurguaugus. Algul polnud hullu midagi, üks saksa paar, ka noored inimesed liituvad meiega, nendelt võeti sama hind aga neile öeldi, et sõit on 1,5h mitte 2 h, ja algul ruumi jätkub, sest peale meie on ainult juht ja reisisaatja. Reisisaatja on tüüp kes ripub bussi tagumises otsas kaasas, karjub peatusi, korjab pileti raha ja korjab üles katuselt maha kukkunud pagasit.  Reisissaatjad vahetuvad reisi ajal ja meile jääb arusaamatuks kuidas uus tüüp teab, et kes on maksnud ja kes mitte. Edasi, hakkab, aga inimesi muudkui juurde tulema, kuni lõpuks loen meid kanakuudis kokku koos juhiga 24 reisijat, osad nendest kükitasid olematus vahekäigus ja meil kästi koguaeg koomale tõmmata. Näha oli, et rohkem peale pole võimalik inimesi pressida, aga seda tehti ikka! Põlved kurguaugus, pea vastu  lage kolksumas (eriti Markol, sest ta on pikk), seljakotid jalgade vahele surutuna, pidime piinlema 2 h, lisaks veel meeletu tolm nendel teedel, kus asfalt kate puudus! Need kõik on miinus pooled. Plusspoolele jääb ainult hind, tuul ja kohaliku elu ja olu nägemine. Põeme mitu päeva veel selja- ja jalavalu ning minul pole puudust ka sinikatest. Otsustame ühel meelel, et nii pikka sõitu dalla - dallaga enam ette võtta ei taha ja üsna pea selgub, et igale poole polegi võimalik 1 dalla - dallaga sõita ja otsustame, et üritame kas paremate busside või siiski taksodega edasiste sihtkohtade vahel liigelda. Nungwisse jõuamegi umbes 2 h ja vahepeal isegi tibutab vihma. Kohale jõudes seame sammud rannapoole, kus meie hotell asuma peaks. Saksa paar kõnnib meie sabas ja kohe haakuvad ligi ka kohalikud kes kõik midagi pakuvad, ühel on isegi vihma vari käes. Kordame koos Sakslastega kooris "no" iga asja peale misjärel üks must mees ütleb meile, et kui te muud midagi ei taha, siis  vähemalt marihuaanat ikka soovite, hakkame kooris naerma ja kõnnime edasi, meie oma hotelli, sakslased randa.

Zanzibar vol.4

Nungwis peatume 4 ööd Amaan Bungalows, kus meil on broneeritud Deluxe tuba kahe voodiga, sest muud toad olid kinni, kohale jõudes küsitakse kas me tahame hoopis ühe suure voodiga tuba, loomulikult oleme nõus! Toa asukoht on super, oleme täpselt basseini ääres ja muidu on tuba ka ok, aga duššinurk jätab soovida. Mõtlen mitu korda, et huvitav milline see  mitte deluxe toa vannituba veel välja võib näha! Konditsioneer on ennem saabumist sisselülitatud ja bellboy näitab meile ära, kuidas kõik toas töötab. Seame sammud hotelli restorani poole, et  midagi süüa ja külma õlut juua. Minu isa ja Elo reisivad meiega samal ajal ja peatuvad 260 m. meie hotellist. Oleme kokkulepinud, et kohtume kell 6 nende hotelli fuajees, et koos õhtust süüa. Kirjutan, et oleme juba kohal ja et kui neil plaane pole tulgu meie hotelli. Varsti ongi Eesti punt Zanzibaril koos ja pikem reisi muljete vahetamine koos mõne dringiga kestab veel kaua. Meie Markoga muidugi tellime mereande ka, terve vaagna kohe. Pärast lõunat otsustame minna ujuma ja randa jalutama. Vesi on mega soe ja mõnus ning loomulikult ka väga soolane! Uskumatult soolane! Hulbime ikka päris kaua India ookeanis ja mõtleme, et midagi mõnusamat ei saagi olla! Rannas jalutades, saame kultuurišoki number 4 osaliseks, pealepressijad! Täiesti omaette teema siin! Rahulikult rannas kõndida ei ole võimalik, kogu aeg keegi pakub midagi ja mitte lihtsalt ei paku, vaid pressib peale, kõnnib järgi ja enam minema ei lähe. Pakutakse kõike alates sellest, et tule minu poodi kuni ekskursioonideni välja! Kusjuures kõik ujuvad külje alla jutuga "jambo", mis tähendab tere, siis kuidas läheb, kust pärit olete jne. Enamus peavad meid venelasteks, algul ei saa me aru miks, aga üsna pea selgub, et meie peatuspaik on venelaste paradiis, restoranis isegi lastakse vene muusikat ja üht äkki saamegi aru, et me oleme vist pea ainsad mitte venelased meie hotellis. Pealepressijate käest me midagi ei osta ja kui see ebameeldiv asi välja jätta on siin päris ilus. Üldse mind üllatab Zanzibari rikkalik ja lopsakas loodus, imeilusad rannad ja korallirahud. Õhtul kohtume isa ja Eloga nende hotellis ja läheme rooftop baari kokteile jooma! Isa ütleb ka, et super äge, et me teispool ekvaatorit kokku saime ja seda Eesti asja siin Zanzibaril koos ajame. Küsin, et mis see Eesti asi täpselt on ja tema vastab, et muidugi kokteilide joomine! Õhtustame nende hotelli (Z hotelli) restoranis otse rannaliival! Söögid on head ja seltskond veel parem, hiljem veel mõned koksid ja siis iga roju oma koju. Järgmisel hommikul on minul üle pika aja pohmell... Nälg on suur ja suundume hommikust sööma. Hommikusöök on vähe rikkalikum kui eelmises hotellis, aga ega peale muna, ubade ja keeksi (te ei kujuta ette kui hääd keeksi siin saab) midagi süüa pole, vähemalt mitte minu jaoks, sest ma ei suuda hommikusöögiks spagette ega chicken stir fryed näost sisse ajada. Moslemi riik nii, et peekonist võib siin ainult und näha. Tunnen väga puudust juustust, seda pole kusagil saada. Lisaks selgub tõsiasi, et kui ikka enne kella 8 sööma ei jõua on pooled asjad otsas. Kohvi on igalpool suht hea, isegi lahustuv kohv on hea. Nungwit iseloomustaksin nii, et kui dalla - dallga saabusime mööda tolmust teed mingi väga vaese külavahele, siis selline mulje jääb kuni rannani, siis oled justkui jõudnud rikkurite külla, algab rand, ilusamad valged hooned ja üks suur hotellide rägastik, mis kõik on ühendatud ühe pika tänavaga. Ühesõnaga täielik turistide koht! Kallid hinnad, pealepressijad ja ilus rand. Kuna ärkasime vara, siis otsustasime kohe randa jalutama minna ning võtsime suuna Nungwis asuva kilpkonnade akvaariumi, tee peal kohtame Masaid (Maismaalt pärit hõimlane), isa räägib meile juba eelmisel õhtul, et osad Masaid nii pealetükkivad pole ja mõnega saab ka juttu puhuda. Masai läheneb meile ja hüüab "Jambo", jääme seisma ja ta selgitab meile, et ta on Masai ja käib kõrghooajal saarel raha teenimas, siis võtab ta välja käeketid ja ütleb, et need on tema "mama" ema valmistatud. Kuna ta väga pealetükkiv ei ole ja millalgi ometi peab ju shoppamisega alustama, valin 5 käevõru välja ja küsin hinda, mille peale ta vastab 25 dollarit ja joonistab hinna oma masai kepiga liivale. Hakkame Markoga arutama, et päris kenad, aga kallid. Siis mul meenub, et kotis on kaasas suveniir - Estonia käepael kingituseks kohalikele. Niisiis hakkan kauplema, ütlen, et maksan 15 $ ja annan kingituse ka, tema kordab 50$, mispeale ütlen, et ei ,ei 15 $ ikka. Kisun kepi käest ja kirjutan oma summa liivale ja ütlen, et kingitus on ka. Masai on nõus, anname käepaela, selgitame, et see on meie riigi nimi ja lipuvärvid, Masai tõmbab käepaela peale, annab käeketid ja siis ma võtan julguse kokku ja küsin, et kas pilti ka saan temaga teha , ta nõustub. Tegelikult päris vägev, ikkagi Masaiga sain pilti teha ja puha! Liigume edasi ja saame kiiresti aru, et osad on endale ka lihtsalt Masai riided selga tõmmanud ja käivad rannas turiste kimbutamas oma pakkumisega "come to my shop my friend", jah igal vennal on kuskil rannaääres mingi kuut, kus midagi pakub. Päris tüütu värk ja kahju ka, et selline Masaide järele ahvimine ja fake värk on. Markole on see eriti vastukarva. Ausalt öeldes, kui näeme viimasel õhtul kuidas Masai tantsib rannaklubis turistiga popmuusika saatel, kaob ka minu usk, et siin üldse mõni päris ehe Masai on, võimalik, et me ühega kohtusime, kes oli vähemalt viisakas ja sõbralik. Varsti jõuame kilpkonnade juurde, jällegi oleme õnneks varajased, see on kõige parem trip tip mida anda nendele, kes plaanivad saart külastada, külastage kõiki kohti võimalikult vara! Siis ei ole nii palav, pole nii palju rahvast (loe teisi meiesuguseid turiste) ja kohalikud on ka kuidagi rahulikumad. Maksame 10$, et sissepääseda, saame endale väga toreda noore giidi, kes õpib maismaal merebioloogiks, on igati haritud, räägib hästi inglise keelt ja oskab vastata kõikidele minu küsimustele merekilpkonnade kohta. Saame kilpkonnasid toita vetikatega ja saame teada, et nad päästavad neid kilpkonnasid kalavõrkudest ja mujalt ning ravivad neid ja igal aastal 20. veebruaril lasevad terved kilpkonnad tagasi vette.   Näeme ka haigeid kilpkonni keda ravitakse ja hoitakse eraldi. Akvaarium/park on suhteliselt pisike, aga näeme seal veel kilpkonna kilpi ja pealuid. Veel näen esimest korda elus vaala skeletti, mis on minu arust päris võimas, aga giid ütleb, et see on väikese vaala oma. Näeme ka tänuväärt projekti algatust plastmassi ümbertöötlemiseks, giid näitab meile mingit imelikku puidust masinat kus käivad köied praovahedesse ja nii nad pressivad plastikut kokku suhteliselt väikesteks plastik blokkideks ja neid kasutatakse ehitamisel. Ülejäänud päeva ujume, joome kokse ja õhtul saame jälle isa ja Eloga kokku, et Itaalia restoranis Mamma Mia õhtust süüa. Neil on viimane reisi päev, aga meie seiklused alles algavad. Järgmisel päeval on mega kuumus, nii kuuma päeva ei olegi veel olnud. Otsustame minna "shopingule" siin on mõned viisakamad poed n.ö. hotelli tänavas ja siis on eraldi turu tänav. Esimeses poes on päris ilusaid asju, algab kauplemine. Need summad mida magnetite ja särkide eest küsitakse on meie meelest isegi turistudele liig ja otsustame lahkuda, üks tüüp tuleb veel juurde ja hakkame ikkagi liivale joonistades hinda kauplema. Lõpuks maksame ikka selle hinna, mis me ise ütleme ja oleme kindlad, et ikka maksime üle, aga las olla. Shoppame veel ja mõnes poes on hinnad mõistlikumad ja peame vähem tingima. Ühes poes öeldakse meile, et teen teile "first customer of the day price", tegelikult nii ongi, et me Markoga oleme vist ainsad turistid kes magada ei mõista, isegi kohalikud ennem 10 naljalt ennast püsti ei aja. Nungwis ongi põhiline ujumine, söömine, pikutamine ja kokside joomine. Kahel õhtul on meie hotellis ka show! Esimene õhtu on Masaide hüppamine (vist mingi nende sõjatants), no ausalt see huilgamine ja hüppamine on ikka nii naljakas, et hoiame Markoga naeru tagasi. Järgmisel õhtul on juba vingem show, mustade naiste tants, kus väristatakse kannikaid, Marko ütleb, et pepud lendavad paremale ja vasakule, trummarid on ka ja lisaks pepu hõõritamisele, naised ka laulavad ja vahetavad kostüüme, see show on ikka vaatamist väärt, lõpuks tuuakse lavale mingi püütoni laadne uss, utsitan Markot, et ta pildile läheks. Lõpuks Marko ikka läheb pildile ja hetkeks lasevad esinejad ka ussist lahti ja nii Marko seisabki ussi pigistades ja mina muudkui pildistan. Järgmisel päeval läheme ka päris küla peale kõndima, siia jõudes märkame, et ka seal on poode. Siin on elu ikka hoopis teine, meeletu vaesus, samas inimesed hüüavad "jambo, jambo" ja naeratavad, lapsed on siin lihtsalt nii armsad ja kõik õnneks ei kerja ka, muidu on lastel põhiline "jambo, one dollar, one dollar". Kohe esimese putka juures märkame ühte ketti, mis meile meeldib, küsime hinda ja saame kohe aru, et siin on inimestel hindade suhtes aru peas ja peale ka ei pressita! Järgmises poes on müüjaks imeilus naine, kes on väga viisakas ja teeb meile hea hinna, kuna ostame 2 asja, lisaks saan ka pilti teha temaga, kingime talle ka käepaela. Reede õhtu on käes ja on aeg uurida, kas kuskil pidu ka on! Leiame rannast ühe kihvti baari, kus on väga hea hinnaga (suured koksid ca 5$) joogid ja varsti tassitakse lauad randa ja makk pannakse möirgama, algab öödisko! Kuna minul on endiselt halb olla teeme mõned koksid ja läheme puhkama. Koduteel otsime ja ka leiame rannast krabisid, need on pisikesed üliväledad krabid, keda kätte saada ei õnnestu, Marko üritab küll, aga ei miskit! Hommikul hakkame põhjakaldalt Nungwist liikuma ida kaldale Michamvisse ja sealt Jambianisse. Marko hakkab siin kõigile palju rohkem silma kui mina ja teenib endale reisi jooksul mitu hüüdnime, näiteks: "Mr. Tattoo", "Mr. Kick boxer". 

 Zanzibar vol.6

Michamvis peatume selle reisi kõige kallimas peatuspaigas Upendo butiik hotellis, sõidame sinna taksoga, see on ka meie kõige kallim takso sõit, saame isa ja Elo käest ühe taksojuhi kontaktid kellega nemad juba sõitnud olid ning ta on nõus meid ka Upendosse sõidutama 60$ eest, mis on 15$ odavam kui Amaan Bungalow poolt pakutud takso. Sõit on tegelikult väga äge, pooleteise tunni jooksul näeme kõvasti Zanzibari loodust, inimesi, vaeseid külasid, rikkamaid külasi jne. Jõuame kohale Upendosse, kus vastuvõttu on tõeliselt soe. Kõigepealt welcome drink, milleks on värske kookosvesi, siis tutvumine ühe omaniku Peteriga, super äge bungalow kuhu on meile jäetud ka personaalne sõnum ja üldse on sealsed teenindajad üli sõbralikud! Koht on hoopis midagi muud kui Nungwi. Täielik vaikus, ei mingeid pealepressijaid, ainult jõuame kohale mõõna ajal ja saame koheselt aru, et rand oli Nungwis kõvasti parem ujumiseks. Samas siin on väga äge mõõna ajal kõndida lihtsalt avamere poole, sest mõõn on mitu kilomeetrit pikk, silm vaevalt seletab kust hakkavad lained ja sügavam vesi. Jama on ainult see, et siin on kuradi palju meresiile ja neile ei taha kudiagi otsa astuda. Jalutuskäik osutub küll põnevaks, näeme meritähti ja krabisid jne, aga siile on nii palju, et peame mitu korda trajektoori muutma ja tagasi kõndimise ajal oleks neid nagu veel juurde tulnud nii, et kokku kõnnime vist kuuma päikese käes üle tunni. Mina olen endiselt kimpus kõhulahtisusega ja olen üli õnnetu, sest samaks õhtuks on meil The Rock restoranis broneering, olen terve aja,  nii kaua kuni Zanzibar on olnud minu unistuste sihtkoht tahtnud sinna restorani sööma minna. Kujutasin ette kuidas tellime kõige suurema mereandide vaagna mis neil pakkuda on Markoga kahepeale ja saan oma unistuste õhtusöögi! Lõunat sööme Upendos, Marko tellib seafood skeweri ja mina üritan süüa hummust ja falaffelit, söögid on lihtsalt imehead! Hiljem läheme randa kõndima ja merekarpe korjama. Järsku ilmuvad meie juurde 4 last, nagu ikka Jambo ja siis üks hakkab one dollar küsima, üks haarab kohe Markol käest ja üks hakkab Markolt suitsu kerjama (see laps ei olnud vanem kui 6-7 aastat) ja plikatirts korjas mulle hoopis ühe ilusa karbi juurde. Vaatamata sellele, et Marko on suht närvis, et nad ära ei taha minna ja suitsu kerjavad on nad minu jaoks ikka nii armsad, teen ruttu mõned pildid ja narrin Markot, et postitan fb pildi temast ja uuest lapsest, ta ei luba seda loomulikult teha! Õhtusöök The Rock restoranis osutub kurvaks, minul on nii sitt olla, et tellin nende ülikallist menüüst kõige odavama roa (17$), sest minu üllatuseks pole neil ühtegi suppi menüüs. Marko tellib pasta mereanni kastmega ja ega ka tema erilist elamust sellest ei saa. Näeme kuidas kõrval lauas istuvale paarile tuuakse minu unistuste mereandide vaagen, ila hakkab jooksma. Lahkume kiiresti, sest mul on halb olla. Tegelikult oli The Rock restorani minek minu kinnisidee, rohkem kui midagi muud. Oleks palju toredam kui nad lubaksid inimesi ka lihtsalt päikeseloojangut nautima koos väikese dringiga, mitte ilmtingimata õhtust sööma. Saame hiljem teada, et varem olevatki nii olnud, et võisid minna ka ainult dringile. Siit järgmine trip tip, ärge minge sinna sööma, väljast näeb see kõik nii kui nii ägedam välja, sisse võib ju ka alati jalutada niisama uurida menüüd jne. Õhtul istume oma hotelli baaris ja naudime õhtut. Järgmisel päeval liigume 20 km lõuna poole Jambianisse, kus peatume Garden Beach Bungalows, mis Tripadvisoris ja Bookingus oli väga kõrgeid hindeid saanud, vaatasime veel ennem minekut, et kui ilus seal kõik on... Aga ei, aeg järgmiseks šokiks, seda puhku küll mitte kultuurišokiks, aga siiski! Jõuame kohale ja saame vaatamata väga soojale tervitusele ja tervitus kokteilile aru, et oleme ikka täis peldikus! Koht tundus nagu maha jäetud, räämas ja tühi. Kui omanik rääkis meile saabudes, et up grade´is meie toa ja ütles, et nüüd on meil wc ja pesemisruumküll väljas, aga ikkagi meie hoovis. Olen täiesti segaduses, sest meil oli siin broneeritud superior bungalow. Varsti öeldakse, et tuba on valmis ja juhatakse meid pisikesse hurtsikusse, millel on mini siseõue, kus ühes nurgas on wc pott ja poti ees on mini duššinurk, kuhu mina ilmselt vaevu mahuks, rääkimata sellest, et konditsioneeri ei ole toas, ainult üks pisike puhur. Kuna mul endiselt on kõhulahtisus, siis olen ikka suht närvis ja ütlen Markole, et ostsime mõne teise koha, tema aga ütleb, et elame selle ühe öö üle. Otsustame minna jalutama randa ning väljudes jookseb omanik meie juurde ja vabandab ning teatab, et ajas broneeringud sassi ja meil on hoopis teine tuba! Oh jess, ei jõua ma ära oodata, et kas uus tuba on parem. Jalutamast tulles on meie tuba valmis ja no see on hoopis teine teema! Normaalse ventilaatoriga, suur tuba, kus on ka wc ja dušš olemas, super! Otsustame lõunat ka seal süüa ja mina olen nüüd ainult riisi dieedil. Saan head riisi, Marko saab ülihead kala curryt. Kuigi söögid on head, omanikud lahked ja tuba ka ok, on seal siiski suht igav. Ida kallas ongi hoopis rahulikum ja põhiliselt on seal tegevuseks kitesurfing ja kui sa sellega ei tegele, siis lebotamine, õlle joomine ja rannas jalutamine. Õhtul poole läheme kõndima ja avastame meie kõrvalt veel ühe koha nimega Green Flamingo, otsustame minna ja väikese õlle seal teha. Omanikud on väga jutukad ja saame teada, et perekond on pärit Lõuna - Aafrikast ja siia kolinud. Omanikel on külas poeg oma naisega (kes on muideks  Rootslane ja mingil põhjusel ei kanna ta aluspükse...) ja pojaga, kes ka elavad saarel, aga rohkem põhjas. Saame nendelt palju põnevat teada, et muidu on saarel tore elada küll, aga äri tegemine on ikka üks suur bürokraatia ja nendelt kui valgetelt küsitakse pistist pidevalt ning lisaks ei pidanud mingi ime olema kui ühel hommikul keegi valitsusest ukse taha ilmub ja teatab, et nüüdsest on kehtestatud uus maks annavad sellele mingi nime ja küsivad kohe pappi ka. Lisaks pidi ka politsei nendega nii käituma, et kui kinni peetakse, siis hakkab jutt, et oi mul on laps nii haige ja mul on raha juurde vaja jne. Õhtust sööme ka nende juures lõpuks, Marko proovib traditsioonilist kana kookose rooga ja mina endiselt riisi dieedil, kuid olen avastanud, et kui natuke soja kastet või laimi ka peale panna, siis saab isegi riisist erinevaid maitseid kätte :). Siin idakaldal näeme ka veel ühte kohalikku tööstusharu, merevetikate korjamist. Naised korjavad siin merevetikaid ja viivad riikliku kokkuostu kus vetikaid kasutatakse siis kosmeetika ning ravimite tootmiseks ja ka toiduainete tööstuses. Siin teenib naine merevetikaid korjates  keskmiselt 20 $ kuus, vette lähevad nad juba hommikul varakult ja istuvad seal päevad otsa, vähemalt on vesi soe.

 

Zanzibar vol.7

Järgmisel hommikul on meil väga varajane ärkamine, juba kell 6 on giid meil vastas ja võtame suuna Lõuna kaldas asuvasse Kizimkazi kalurikülla. Kui sadamasse jõuame on seal kellaajast olenemata jube palju rahvast, enamus kohalikud. Tundub, et öised kalapaadid on hommikuks randa jõudnud ja juba käib kauplemine kaladega, osad ostavad osad müüvad. Kahjuks head pilti ei saa, sest üldiselt kohalikele ei meeldi kui neid pildistatakse ja nii suue rahvamassi puhul otsustan mitte riskida. Järgmisena antakse meile kätte mingid päris mustad snorgeldamise maskid ja lestad ning juhatatkse meid pisikesse mootorpaati. Algul kulgeb sõit rahulikult avamerele, näeme imelist päikesetõusu ja õnneks on täna meri rahulik. Eile Lõuna - Aafrika pere rääkis meile tegelikult pika jutu, et nemad oma külastajatele seda ekskursiooni ei soovita, sest paadid topitakse turiste täis ja siis hakatakse delfiine jälitama ja tegelikult ei vaadata ette, et neile otsa ei sõideta ja üldse nende eest ei hoolitseta. Seega on meil kaheti tunded juba paadis istudes õnneks ei ole kõrghooaeg ja paate on kokku 5-6. Järsku hakkab keegi ühes paadis käega vehkima ja tõesti nii on, et kõik paadimehed panevad mootorid huugama ja hakkavad näidatud suunas sõitma. Algul ei märka me midagi, aga siis järsku on need imelised loomad otse meie ees ja paadimees karjub "jump", "jump" endal paat ei seisagi veel, mis seal siis ikka hops vette ja delfiine vaatama. Ausalt oleme ilmselt Markoga viimased kes vette jõuavad, sest kui me vees oleme on delfiinid juba kabuhirmust minema ujunud ja osad turistidki juba tagasi paatides uuesti neid jälitamas. Ronime ka uuesti paati ja hakkame uut delfiini karja otsima. Järgnevad korrad on juba õnne rohkem ja me tõesti näeme palju delfiine, absoluutselt imelised loomad! Ei saa salata, et delfiine näha ja nendega koos olla oli imeline, siiski kumbki meist teistkorda seda ekskursiooni ei võtaks, sest tegelikult on see ikkagi delfiinide jälitamine, nende hirmutamine ja rahu rikkumine. Edasine päevakava on Jozani metsa külastus kus elavad punakoolubus ahvid, need ahvid elavad ainult sellel saarel. Merelt tagasi jõudes öeldakse, et on aeg hommikusöögiks (see oli märgitud, et on ekskursioonil hinna sees). Tegemist on kindlasti kõige räpasema kohaga kus me oleme söönud. Lihtsalt mingi lahtine hütt, mustad lauad, mingi kohvilaud ja siis tullakse küsima, et kas me omletti ka tahame. Marko tellib, mina üritan selgeks teha, et mina muna ei söö, aga röstitud saiast ära ei ütleks, Marko saab mingi käki praemuna ja minule tuuakse röstsaia asemel hoopis kohalikku cibattat, mis on ilgelt rasvane pannkoogi laadne sai. Mul oli juba kõhus parem, aga selle vaatepildi peale ainuüksi läheb mul südapahaks ja kõht lahti... Marko suurest näljast oma muna ikka sööb ja ka temal on õhtul ja järgneval päeval kõhus halb. Kindlasti kirjutan sellele ekskursiooni firmale, et loobugu sellest hommikusöögi pakkumisest, see oli lausa jälk koht! Varsti võtame suuna Jozani metsa poole, kohale jõudes ootab meid kohalik giid (naine  kusjuures), kes viib meid ahve vaatama, metsaga tutvuma ning hiljem ka mangroovipuude salusse. Näeme 3 eriliiki ahve, nad on ikka jube lahedad tegelased. Mingid ahvi keda nad kutsuvad mustadeks ahvideks on päris julged ja tulevad meila ka poosetama ja üks viskab Markot mingi pisikese marjaga puuotsast, üks pissib ka, aga õnneks me ei ole selle puu all. Puna koolubus ahvid on häbelikumad, aga siiski näeme ka neid ja veel mingeid ahve. Tegelikult näeme ühte "musta ahvi" ka  Nungwis, keegi on ta sinna viinud, jalutas rannas ja rannakohvikutes nagu omas kodus ringi, vahepeal ronis kohvikukatustele päikest võtma. Jozani oli tegelikult lahe, veidi oli kahju, et meie senist giidi Davidit täna meiega ei olnud, usun, et tema oleks veel rohkem meile rääkinud, sest meie tänase giidi inglise keel ei olnud väga hea. Õhtuks viib giid meid meie järgmisesse peatus paika Zanzibar Towni, Chukwanisse, mis jääb saare edela ossa. Ööbime The Island Beach Resort hotellis, mis asub suht pära põrgus, tee sinna on väga nigel ja lõpp läheb päris käest, aga see on ilmselt üks euroopalikemaid hotelle kus peatume. tuba on meil siin budget room, aga välja näeb päris hea. Meil on isegi rõdu ja telekas ning üsna korralik vannituba. Käime bassus ujumas õhtuti, ükskord sõidame ka linna, käime ainsas enam vähem korralikus toidupoes mida saarel näeme (alkot seal muidugi ei müüda) ja sööme mitu korda hotellis, sest söögid on siin ka head! Kuigi oleme täitsa mere ääres on siin kuradi palju sääski, see on ainuke paha asi siin. Kuna siin alkot ei müüda igal pool, ostsime Nungwist omast arust kaasa mingit odavat heledat rummi, mingi Port White nimeline, Marko üritab endale koksi teha, aga siis selgub tõsiasi, et tegemist on hoopis mingi 43% piiritusjoogiga. Segame koksi koka pudelisse valmis, mina ei ol isegi nõus nuusutama ja Marko peale paari klõmmi joomist ka loobub. Reisi lõpuni tassime vapralt oma lapikut kaasas ja siis viskame selle prügikasti.

Zanzibar Vol.8

Järgneval päeval on meil kalale minek. Loomulikult kohaliku paadi ja kohaliku kalamehega, mitte mingi uue suure kaatriga. Meie giid David on ka kaasa tulemas ja ennem reisi algust on "hakuna matata ja pole, pole" ootame kalameest, kes läks väidetavalt sööta tooma (tegelikult me arvame, et ta hoopis püüdis seda seni). Kalale läheme samasuguse paadiga nagu käisime Prison Islandil. Merehaiguse tabletid võtame hommikul sisse, isegi 2 tükki! Kasu sellest on vähe, merel on ikka korralik torm! Ennem kui mul südapahaks läheb on mu juba hirm nahas, sest lained loksuvad üle paadi ja mingeid päästeveste pole siin olla ning paadimees peab vahepeal kopsikuga vett paadist välja viskama, mis tuule tõttu otse Markole peale lendab. Sõidame (tegelikult loksume) päris pikalt ja kalamees väidab, et kui ühele saarele läheneme, et seal taga on vähem laineid, aga ei miskit. Mingil hetkel visatakse ankur sisse ja mina saan 2 konksulise põhjaõnge ja Marko ka. Minul tundub kohe, et näkkab ja kerin tamiili uuesti välja. Pettumus on suur, sest sööt on läinud ja kala pole muidgi. Proovin korduvalt, aga tulemus sama. Ühel hetkel Markol näkkab ja kohe on tal kala ka käes. Tgemist on valge halli triibulise, lutsu sarnase kalaga mida kohalikud kutsuvad Uma´ks . Varsti näkkab minul ka ja saan samasuguse kala kätte. Markole antakse mingi vana juust spinning ja tal näkkab paar korda veel, minul rohkem õnne ei ole. Kahjuks olukord merel paremaks ei lähe, lained aina kasvavad ja kasvavad ja süda on juba väga paha. Isegi David on juba näost valge. Kalamees teeb ettepaneku kohta vahetada, aga mina tahan ainult maale tagasi. Otustame lahkuda, rohkem ei kannata lihtsalt. Maale jõudes on tunne juba parem ja lähme tagasi hotelli puhkama. 

 Zanzibar vol.9

Järgmisel päeval algab jälle loksumine paadiga. Seekord õnneks ainult 40 min Chumbe saarele.  Meid viiakse ühte väga uhkesse hotelli, mille olevat avanud Zanzibari eelmine president. Selle hotelli juures toimub kogumine ka teiste turistidega, sest saarele lubatakse korraga ainult 14 turisti. Ennem paati jõudmist antakse osadele ka teised rihmadega plätud jalga, sest on mõõn ja mõõna ajal korjavad naised siin merekarpe, mis on iseenesest tore, sest need on söödavad ja tasuta kätte saadavad, aga need on jube teravad kui nad niimoodi püsti muda sees on, saame Markoga vaatamata headele jalanõudele mõlemad varbasse torgata, aga õnneks midagi tõsisemat ei juhtu.

Chumbe saar on merekaitseala mille korallirahul elab ligi 90% kogu Ida-Aafrika koralliliikidest, kokku üle 200 liigi. Kalaliike on seal üle 300 saja, lisaks merekilpkonnadele ja riffhaidele. Suur osa saarest on kaetud metsaga, põhjas ei ole isegi ühtegi rada, ainult mets, aga lõunapool on loodusrajad, kus elavad kookoskrabid. Saare keskel on majakas, kuhu otsa me ka ronisime, et nautida imelist vaadet. Kõigest 132 sammu :). Chumbe on lihtsalt imeline! Igat senti väärt! Saarel on seitse bungalowt, millest 6 on kahe korrulised ja 1 on ühe korruseline. Meil on 2 bunglaow, nimeks Krabi bungalow. Vaatamata sellest, et uksi ja seinu praktiliselt ei ole on koht väga hubane. Esimesel korrusel on laud ja diivan, võrkkiik ja kompost wc, kõik siin saael on ökö-möko. Soe vesi ja elekter töötab päikeseenergial. Teisel korrusel on suur voodi, mis on kaetud moskiitovõrguga (tegelikult on võrgud vooditel kõikjal v.a Chukwani hotellis) ja üks sein on nööriga alla lastav, et öösel merekohal tähti vaadata! Snorgeldamine Chumbel on võimas, seda sõnadesse panna ma ei oska, aga meie oma elus polnud omasilmaga nii ägedat veealust elu näinud, tuleme küll natuke ennem teisi veest välja, sest pikapeale hakkab jahe, aga kõik põhilised kalad ja muud molluskid näeme ära, mul õnnestub isegi moreeni näha ja näeme ka samu kalu, mis me eelmine päev püüdsime. Söögid valmistatakse kõik värskelt kohapeal sütel, kala on ülimaitsev ning õlle ka mõnus külm! Öösel kui pimedaks läheb on aeg minna taskulampidega metsast kookoskrabisid otsima! Giid ees ja meie järel läheme metsa, et päeval nähtud kuni 7 m urgude seest ja lähedusest krabisid leida. Tegelikult näeme juba päeval ühte urust välja vaatamas, aga meid ta kardab ja täielikult urust välja ei tule. Öösel on teine asi, kohe peagi märkamegi ühte väiksemat kookoskrabi kes usinalt meie poole kõnnib. Ka väga lahedad tegelased, maailmasuurimad lülijalgsed krabid kes võivad kaaluda kuni 4 kg, nime on nad saanud selle järgi, et koookos on nende lemmiktoit. Hiljem saab nalja kui jõuame metsas ühe töötaja hüti juurde kellel parasjagu krabi toas on ja ta viskab selle meie ehmatamiseks maja äärealt välja otse minu varvaste pihta, mis peale mina karjatan ja hüppan, löön enda kõrval seisvat turisti kogemata taskulambiga selga ja siis krabi jookseb väledalt veel järgmise turisti varvastest üle kas ka röögatab mille peale krabi otsustab puuotsa ronida, milles ta muideks üliosav ja kiire on. Kohalikud naeravad ja meie ka lõpuks, kuigi mul on heameel, et nende nali sellega ei lõppenud, et krabi mind jalast ei näksanud. Näeme veel palju kookoskrabisid, ka kõige suuremat, kes parasjagu kompostihunnikus arbuusi koort õgib. Kookoskrabisid on kahte värvi, tavalist oranžikat ja sinist, väidetavalt keegi ei tea miks neid 2 värvi on. Öösel magame vaatamata niiskusele nagu väikesed lapsed ja täitsa kahju, et hommikul lahkuma peame.

 

Zanzibar vol.10

Peale Chumbelt naasimist oleme saarele ringi peale teinud ja kuna pidime Chumbel ööbimise kuupäevi overbookingu tõttu muutma vahetult ennem reisi, veedame ühe öö uuesti Stone Townis, Kisiwa hotellis ja sinna suutsin meile väga hea hinnaga Junior suite toa saada läbi Bookingu. Basseini kahjuks selles hotellis ei ole, tuba on mega suur ja ilus, isegi vann on, rääkimata korralikut puhtast duššinurgast, hommikumantlitest, tv jne. Inimese tunne tuleb peale! Jõuame hotelli varakult ja saame kohe welcome dringiks mahla ja öeldakse, et toaga läheb veel veidi aega. Siin tuuakse ka jääkülmad rätikud käte ja näopuhastamiseks, mis siin palavuses väga ära kuluvad! Istume Markoga hotelli sisehoovis, ootame oma tuba ja rägime kõva häälega eesti keeles sellest kuidas ja kui palju ma oma järgmiseks reisiks (suvel Siberisse soku jahti) igakuiselt raha kõrvale peaks panema ja jumal teab millest veel, Järsku näen, et jõuavad veel ühed külastajad, mees ja naine. Mulle tundub, et mees muigas meie jutu peale ja kuigi ta üsna tõmmu tundub, ütlen Markole, et kuule vaata need vist küll eestlased. Marko ütleb, et ei ole, aga siiski võtan hääletooni edasiseks vestluseks kõvasti maha ja jälgin kõrval lauas istuvat paari edasi, olen enam kui kindel, et nad on eestlased. Asi saab selgeks, siis kui mees püsti tõuseb ja tema särgi seljale on suurelt "Tallinn" kirjutatud.  Kahetsen veidi, et nii avalikult oma rahaasju Zanzibaril arutasime, aga mis seal ikka :D Teretame neid ja nad teretavad vastu. õhtul näeme neid ka õhtusöögi ajal ja nad soovivad meile head reisijätku. Rohkem meie teed ei ristu ja rohkem eestlasi me ka seal ei kohta.  Oleme lasknud Davidil endale siiski augu pähe rääkida Stone Towni linna ekskursiooni suhtes ja varsti ongi ta kohal ja loomulikult oleme valinud kõige tuulevaiksema ja palavama päeva kitsaste umbsete linnatänavate vahel seiklemiseks. Ekskursioon midagi väga erilist endast ei kujuta, aga David on justkui sõbraks saanud juba, seega vähemalt küsime temalt kohaliku elu ja olu kohta üht teist ja saame ka targemaks. Stone Town on tegelikult äge koht, seal seguneb Aarabia, Aafrika ja India kultuurid, inimesed ja arhitektuur. Stone Townis elab ligi 800 000 inimest ja melu on seal korralik. Meie mõistes vanalinnas on vähem sagimist, aga rohkem poekesi ja restorane. Kõik majad on korallidest ehitatud Stone Townis ja kuna see on UNESCO kaitse all, siis David räägib, et siin maju väga taastada uute vahenditega ei lubata. Näeme ka ühe maja kokkuvarisemist ja ühe ehitamist, Marko ei suuda naeru tagasihoida nende ehitustööde kohapealt. Mõtleme, et ei tea kas siia näiteks mõnda hotelli ei saaks ehitama tulla hea raha eest, sest sellise tempo ja töövõtetega ilmselt väga kaugele ei jõuta, rääkimata ehitiste kvaliteedist. Kõige sügavama mulje jätab minule isiklikult vana orja turg. Tänaseks on ehitatud sinna muuseum, aga külastada saab siis ka kahte vangikongi kus orjasid ennem edasi saatmist hoiti. Väga, väga kurb ajalugu on Zanzibaril seoses orjandusega ja muuseum on selliselt ülesehitatud, et umbes 30 min saab päris hea ülevaate kuidas asi alguse sai ja lõppes, ka pildi materjali on palju. Kongidest rääkides, siis ühes kongis olid ainult mehed, 25 tk topiti sinna kongi sisse ruumi praktiliselt seal polnud, rääkimata wc või hügieenist. Kongi keskel on renn kuhu, siis tehti oma hädad ja visati surnud, kusjuures vesi on seal loomulikult ainult tõusu ajal.  Keskmiselt hoiti neid seal 5-7 päeva kuni tuuled puhusid õigest suunast, et saaks paadiga neid edasi transportida. Teises ainult natukene suuremas kongis oli korraga 75 naist ja last. Ausalt ei taha ettegi kujutada kui jube see kõik võis olla. Siinsamas on ka kirik, mis loodi ühe Dr. Livingstone poolt, kes üritas siis orjakaubandust peatada, ostis neid vabaks ja siis üritas neid teist usku pöörata. Toredamatel teemadel ka, Zanzibaril on sündinud ka Freddy Mercuri isiklikult! Nägime ka maja kus ta sündis, aga sellest on tänaseks hostel tehtud nii, et algupärast hoonet ega korterit enam alles ei ole. Tegelikult, kuna 99% on moslemid, siis eriti sellest ei taheta rääkida, et Freddy siin sündinud on. Päeva tipphetk (loe õudus) on muidugi kuulsa Darjani turu külastus. Juba ennem siin jõudmist algab metsik trügimine ja masside vool ja  nii kui kala osakonda satume on lehk metsik. Kujutage ette, et teete oma igapäevaseid oste laudas! Jah, te lugesite õigesti laudas. Kala laut kõigepealt ja siis liha laut. Sooja on umbes 40 kraadi, mustus, tolm ülepea ja seal samas kala laudad, osad puhastavad kala teised lõiguvad ja kolmandad magavad keset sitast kala lõikamise lauda. Ei mingeid hügieeni nõudeid, ei mingit ventilatsiooni ega külmkappe. Mõtlen õudusega, et kas heas restoranis pakutakse ka siit ostetud kala, väga loodan, et mitte! Järgneb liha laut, täpselt sama teema, aga siin on siseorganid ühelpool lauta ja muud tükid teiselpool lauta ja kuna moslemid sealiha ei söö, siis siin seda ei müüda. David kristlasena räägib, et sealiha ostmiseks on omad poed, ta ütleb et on isegi mõelnud kunagi hakata sigu saarel kasvatama nagu mõni juba pidigi tegema.  Õnneks läheme varsti edasi ülejäänud turu peale, kus kuumus on sama, aga lehk on kadunud. Ma pole elu sees nii suuri avokaadosid, apelsine, passioonivilju ega mangosid näinud. Kõik tundub nii ülimaitsev ja värske! Varsti jõuame ka vürtside juurde ja David viib meid oma tuttava vürtsi letti, sest kuigi me lasime endale augu pähe rääkida ka vürtsiistandusse minekuks järgmisel päeval, lubab ta, et siin on hea kvaliteet aga madalamad hinnad kui istanduses. Ostan koju endal mõned erinevad maitseained ja hind on tõesti ok. Pärast tuuri lõppu, kutsume Davidi õllele meie lemmik kohta Livingstone restorani, mis on mõnusalt täpselt mereääres. David räägib, et on lahutatud, aga tal on üks poeg, kes elab tema emaga. Uurin koolide ja hariduse kohta, sest koole näeme siin igal pool, isegi 4 ülikooli on saarel. Olen ka juba ennem reisile minekut lugenud palju Zanzibari kohta ja vaadanud dokumentaalfilme seega David kinnitab seda mida juba olin kuulnud, et haridus läheb siin järjest tähtsamaks. Mõelge, et iga 6 laps sureb siin ennem 7 aastaseks saamist! Lapsed käivad siin ka palju lasteaedades ja kooli minnakse ka üldjuhul 6-7 aastaselt, aga David ütleb, et paljud siin vanustest midagi ei tea, siis otsustatakse pikkuse järgi millal on aeg kooli minekuks. Algklassides käib õpe Suahiili keeles, aga vanemates klassides juba inglise keeles. Kõigepealt jagunevad koolid era ja riigikoolideks ja siis omakorda kristlaste, moslemite ja segakoolideks. Riigikoolis teenib õpetaja keskmiselt 150 $ kuus ja erakoolis 300 $ kuus. Riigikool on lastele tasuta, aga erakool kokku umbes 100 $ kuus lapse kohta. Davidi laps käib erakoolis. Marko uurib kui palju ehitajad palka saavad, selle peale David vastab, et kindlat taksi pole, see lepitakse ennem kokku ja tavaliselt ehitajad ennem sentigi raha ei näe kui terve objekt valmis pole. Veel räägib David, et Stone Townis on 49 moššeed, 2 kirikut ja 2 hindu templit.  Külastame ühte kirikut ja ühte hindu templit. Kuigi siin on 99% moslemid, siis on siin elu palju vabam. Naised kõik ei käi kinnikaetult, naised võivad koolis käia, autoga sõita, alkoholi juua ja ka suitsu teha.  Siin pidi isegi üks moššee olema kus naised ja mehed võivad korraga palvetada, eraldi korruste peal küll, aga siiski. Õlle näen küll ka naisi joomas, ühes kohalikus rannabaaris, aga suitsetamas ei näe ühtegi naist ja ega eriti ka mehi. Suitsud on siin iseenesest odavad, pakk Marlborot on umbes 2 € ja sente. Mis on meile väga harjumatu on see, et enamus töö teevad ära naised, mehed istuvad koos tänavatel närivad pähkleid, joovad ingveri teed ja mängivad lauamänge. Mehed ei kanna kunagi midagi, naised tassivad kõiki asju oma peapeal, samas jällegi poes käivad enam jaolt mehed mitte naised. Jälle üks tore päev kuuma päikese all, vahepeal läheme hotelli puhkama ja siis teeme väikse shopingu, mõned koksid ja suundume hotelli õhtustama. Tõsi, õhtusöök on hotellis kallis ja kindlasti mitte sellist raha väärt, aga no kus sa seda ennem söömist teada saad. 

Zanzibar vol.11

3 päeva on meil veel sellel imelisel Zanzibari saarel jäänud ja täna viib David meid vürtsiistandusse. On hämmastav, kui palju erinevaid vürtse siin kasvatatakse ning milliseid tervistavaid omadusi nad endas peidavad. Reis istandusse ei olegi väga pikk ja ausalt öeldes, ei saa me kohe kohale jõudes arugi, et oleme istanduses, sest meie kujutasime ette, et istanduses on ikka mingi oma kord asjadel, mõtleme selle all, et noh mingid põllud, või paigutus liikide kaupa, aga no ei, see on ju Aafrika, iga asi kasvab seal kus tahab. Ainult ananasside ja tappiokkide puhul tundus, et need on ühte kohta kasvama pandud ning sidrunhein armastab ka pundis kasvada ja vohab seal nagu meil umbrohi. Näeme, saame katsuda ja söödavaid taimi/vürtse ka maitsta. Osad vürtsid tunneme ikka lõhna ja maitse järgi ära, aga näiteks banaani ja ananassi ristandit näen esimest korda. Ka pole me kunagi näinud kuidas õitseb kardemon või milline näeb välja värske muskaatpähkel. Saame kõvasti targemaks ja õnneks on täna ka natukene tuult ja selline meeldiv jalutuskäik metsas on igati mõnus. Kohalik töötaja näitab meile kuidas ronida kookosepuu otsa, tehes seda ainult ühe jalgadevahele seotud köie abil ja muidugi lauldes, samuti tutvustab meile mingit taime mille sees on punased marjad, mis hõõrudes punast värvi annavad, väidetavalt on see sama värv millega India naised endale täppi otsaette teevad. Meie õnneks on ta pulli vend ja näitab meile enda peal kuidas huuli ja küüsi värvida ning näomaalinguid teha ja ei ole ta ka kitsi mulle poseerima pildi jaoks. Jätame talle hiljem 5 $ tippi ka, sest lisaks punub ta meile jalutuskäigu ajal valmis mütsid, lipsu, kaelaketi ja käekoti ning toob meile värsket kookost, mis on imehea ning same maitsta ka kõige paremat teed mida ma elus saanud olen - sidrunheina teed, see on tõesti üllatvalt maitsev. Veel maitseme ennem lõunasööki ka kohalikku vürtsiteed, mis on segu igaasugustest erinevatest vürtsidest. Üks ilusamaid ja maitsvamaid lõunasööke on meil just siin. Meid viiakse justkui platoo  peale sööma, kus avaneb imeline vaade istandusele. Söök küll hilineb ja David kogu aeg helistab ja õiendab nendega, et millal ometi. Siiski on see kõik ootamist väärt! Olen korduvalt eelnevatel päevael Davidile rääkinud, et mul on kõhus halb ja mina söön väga vähe ja et sellise kuumusega ei ole eriti isu, et palun ärge tehke paju süüa (muide siin on igal pool portsud nii suured, et alati jääb midagi järgi). David lubab edasi öelda, et palju süüa pole vaja teha, aga kohale tuuakse hunnikutes toitu. Riisi vürtsidega, kala (king fish), kookoskastet, banaanikastet, küpsetatud banaan, värske salat ja kohalikud taimsed kotletid. Kõik on ülihea, Markol näeb kala välja nagu meie šašlõk ja maitseb ülihästi. Riis on ka super hea, tundub et sinna on kõiki vürtse segamini sisse pandud, aga ometi on see nii maitsev. Sööki jääb jägi isegi peale giidi ja autojuhi kõhu täissöötmist kõvasi üle, aga usun et kohalikud panevad selle kõik nahka! Nende portsjonid, mis nad endale taldrikule tõstavad on  5x sama suured kui meil. Tagasisõites küsib David kas me oleksime nõus kohalikus rannabaaris ühed õlled jooma kuniks meie autojuht palvetamas käib. Oleme loomulikult nõus ja varsti olemegi rannabaaris kus kohalikud naised joovad ka õlut ja käivad korda mööda Davidiga juttu rääkimas ja meid uudistamas. Naised on siin üldjuhul väga kenad. David uurib meie käest, et kuidas meil see abielu värk käib, et kas mees peab naise isa käest luba küsima ja et kas maksma ka peab. Hakkame Markoga naerma ja üritame selgitada meie kombeid ja kosjas käimist jms ja ütleme, et ei maksma küll midagi ei pea. Tuleb välja, et siin küll peab. David räägib, et mida heledama nahaga naine seda kallim, umbes 1 milj Tansaania shilingit (umbes 450 $). aafrika pop muusika pannakse kõvasti mängima, kõlab laulja Damon, aga tema ei ole Zanzibarilt pärit, vaid Tansaaniast täpsustab David. Varsti on juht palvuselt tagasi ja algab sõit meie viimasesse ööbimispaika Mangrove Lodge, mis jääb saare loode ossa. Meie ootused on üsna suured, kuna koht on jällegi igal pool saanud kõvasti häid review´sid. Teekond sinna on jube pikk ja viimane pikk teelõik on nii jube, et ma pole kindel kas meid viatakse poolel teel välja ja kästakse jalgsi edasi minna, aga lõpuks jõuame siiski kohale. Oleksime sattunud nagu džunglisse, kohe hakkab mulle tunduma jällegi, et piltidel on üritatud asja kõvasti paremas valguses näidata kui asjad tegelikult on. Jätame giidi ja juhiga hüvasti, nad lubavad ka meid lennujaama viia ja lepime kokku, et näeme 2 päeva pärat kell 18. Kohale jõudes ei oska ma alguses halba aimata kuigi Itaalasest omanik Marina tuleb meid tervitama ja küsib kas ma ta viimase kirja ikka sain kätte, ütlen, et ei sest internetiga siin ikka päris nii ei ole nagu meil siin Eestis. Selgub, et ta nüüd (broneering on Bookingu kaudu rohkem kui 6 kuud tagasi juba tehtud), et ma ei olegi üksi ja meid on hoopis kaks. Ütlen, et jah ilmselgelt on meid kaks ja ma ka broneerisin kahele, lisasin Bookingus 2 nime. Selgub, et ma ei märganud pisikest kirja kus oli "single use" ja saan algselt aru, et 104 € asemel peame maksma 114 € ja olen nõus, 10 € pole ju hullu. Siis, aga muutub asi kahtlasemaks, sest siin pole mitte kedagi ja kui meid meie tuppa suunatakse koos 2 töötajaga, üks ilmselt Ukrainlane ja teine kohalik, selgub, et lisaks peame maksma 10 $ ka konditsioneeri eest päevas, kui tahame seda kasutada. Kuskil pole siukest jama veel näinud, toas on ka puhur, aga ikkagi on tegemist Aafrikaga ja siin on kuradi palav, ometi tahaks öösel normaalselt magada mitte kuumaköes piinelda. Marko hakkab juba vaikselt vihastama. Tuba on täitsa ok, aga töötajad ei saa vist ise ka aru kes nad on ja mis nad suust välja ajavad. Ukrainlane teatab kohe, et tema on uus ja ei tea midagi ja vaene kohalik on vist pähe õppinud, mis ta ütlema peab ja ei saa sellegagi hakkama. Hommiku söök on umbes kella 4-5, lõuna kella 3-6 ja õhtusöögi kohta ta vist ei teagi enam midagi. Ühesõnaga midagi ei saa aru. Jätame asjad tuppa ja palun aega, et järgi mõelda, kas me konditsioneeri soovime või mitte. Meid viiakse ka randa vaatama, kus on muidugi hetkel mõõn, aga väheamlt tundub, et siin saaks ujuda. Kuna majutuse eest peame maksma kohe, siis tuppa naastes on mul imelik tunne, et midagi nagu ikka ei ole õige. Räägin sellest Markole ja ta nõustub, et oleme ikka suht pära põrgus ja ei saa aru miks ja mille eest juurde peame maksma. Otsustame rohkem asju mitte lahti pakkida ja minna kohe omanikuga rahaasju klaarima. Huvitav on see, et seal pole tõesti kedagi, kuigi nad väidavad, et nad on fully booked, oleskime nagu maha jäetud kohas. Vahe peal Marko käib ka receptionis asuvas wc, mis on kõige hullem mis ta seni näinud on. Selgitan, et soovin rahaasjad koos üle vaadata ja siis selgubki, et nemad soovivad teise sama palju raha veel selle eest, et me 2 kesi oleme, kuigi ma olen broneerinud 2 inimese toa. Nüüd olen juba väga närvis ja Marko ka, selgitan, et mul on broneering ja ma ei ole nõus nii palju maksma (no kurast linnas ei küsitud Junior Suite eest ka sellist raha). Lõpuks olen konkreetne ja valetan, et mul pole rohkem raha kaardil ja kõik. Marko on ka juba närvis ja ütleme, et me lahkume. Võtan ruttu neti lahti ja hakkame otsima uut hotelli Stone Townis. Samal ajal tuleb kohalik mees meiega juttu alustama, algul ajan teda ära, aga siis saab Marko aru, et ta on vist omaniku mees ja väidab, et tahab meid aidata. Tema tundub algselt natuke mõistlikum ja pakub välja, et kui me oleme nõus Bookingule kirjutama, et me ei ilmunud kohale, siis nad saavad meile odavama hinna teha, sest nad ei pea Bookingule 18% maksma. Kui kuuleme, mis hinda ta meile pakub saan veel vihasemaks, sest seda on ikka liiga palju, veel rohkem kui meie algne broneeritud toa hind. Ütlen talle uuesti, et mul pole raha ja kõik. Siis nad muidugi tahavad, et me maksaks neile ühe öö kinni. Hakkan protesteerima ja ütlen, et me pole toas midagi puudutanud ja Marko isegi ei pannud ennast külaliste raamatusse kirja. Lõpuks maksame ikka, aga kõvasti vähem kui 1 öö hinna, samal ajal kirjutan appihüüde Davidile, et keeraku ots ringi ja tulgu meile võimalusel uuesti järgi, õnneks ta kohe vastab, et tulevad tagasi. Leiame kõvasti parema hinna eest Stone Townis toa samas hotellis kus peatusime esimesed 2 ööd. Korjame toas oma asjad kokku ja jääme Davidit ootama. Ausalt on mul vastik maik suus ja Marko ütleb ka, et tuju on täiega rikutud.  David ja juht tulevad tagasi räägime neile mis juhtus ja palume ennast linna viia. Loomulikult peame selle eest juurde maksma, aga vähemalt pääsesime sealt tulema. Ausalt, koht ei olnud kole, aga suhtumine ja ilmselge petmine meile peale ei lähe... Tagasi linnas oleme õnnelikud, et saame sama hea toa, kohe eelmise kõrval ja otsustame seekord ka hotelli basseini ära proovida. 

Zanzibar vol.12

Viimased päevad veedame linnas ringi uidates, shopates, hotellis basseini nautides ja Livingstone´s live muusikat kuulates. Mina lasen endale maalida henna maalingu veel ja Marko leiab lõpuks endale Masai mõõga. Käime söömas kohas mille nimi on 6 degrees south, sest see on täpselt 6 kraadi ekvaatorist lõunas ja viimasel päeval sööme Serena hotelli verandal, kus on väga äge kohaliku muusika (Daarab muusika) show, imeline päikeseloojang ja hea söök. Lennujaamas saab ka nalja. Seljakotid valgustatakse läbi ja meid peetakse kohe kinni. Ma tegelikult arvasin, et midagi sellist võib juhtuda, sest mina olin korjanud mõned väikesed merekarbid kaasa ja Markol on Masai mõõk kotis. Ime kombel läheb Masai mõõgaga väga lihtsalt, kui käsipagasisse ei võta on ok, aga näed merikarpe ei tohi võtta. Lennujaama töötaja küsib millises kotis karbid on. Marko näitab punase seljakoti poole ja kohalik hakkab ise meie seljakotti lahti pakkima. Marko üritab mitu korda selgeks teha et me ise pakime lahti (ausalt mulle ei meeldi, et keegi teine minu aluspesu näperdab), aga mees ei tee väljagi ja hakkab mulle rääkima, et sulle ju meeldivad need karbid, ütlen, et jah ja selgitan veelkord, et ma ise korjasin need rannast, ei ostnud koahlike käest suuri karpe (see on rangelt keelatud). Lõpuks olen segaduses, sest ta ütleb veel korra, et "madam sea shells not allowed" selgitan uuesti, et saan aru ja et las me võtame need kotist välja ja kõik. Mingil hetkel hakkan kartma, et kas sellest piisab et ma nad lihtsalt ära annan või ootab meid mingi suurem jama. Siis, aga järsku ütleb mees meile, et ok " gift for you  my friends" oleme Markoga imestunud hakkame teda juba tänama ja asju pakkima, aga siis hakkab mees midagi veel ütlema, et "now gift for me", ma olen vist juba suht närvis, sest ei saa nagu ikka aru milles asi ja ise lolli peaga mõtlen, et kurat mis ma talle kingin, et käepaelad jagasime ära ja kommi ka enam pole, aga kuskil vist üks magnet on, mis peale Marko toob mu mõtetest tagasi ja ütleb, et kuule tüüp tahab raha saada. Mul ei jää aega mõeldagi, sest meil on läbipaistvad rahakotid ja Marko oma on juba asjadega lauapeal mehe nägemis ulatuses, 100 $ kõige peal ja tema muidugi hakkab kohe seda 100 $ krabama, haaran selle oma kätte ja ütlen, et "wait" tema omakorda, et tasakesi, vaata, et keegi ei näe, pane raha siia. Hakkan paaniliselt oma kotist raha otsima ja mul on kõige peal 20 $ ja ega meil vist väiksemat raha polegi, sest viimase kohaliku raha andsime ka taksojuhile ja Davidile. Ei julge enam otsust ümber ka muuta ja panen vaikselt 20 $ laua peale, mees võtab selle pihku, peidab ära ja hakkab meie asju suvaliselt kotti tagasi toppima. Olen enda peale veidi pahane, oleks pidanud keelduma ja karbid ära andma, 20 $ on ilmselgelt palju ja lisaks pole ma elus kellegile pistist maksnud. Marko ka ei jäta mainimata, et näed  nüüd su enda korjatud karbid läksid sulle 20 $ maksma. Öeldakse, et "karma is a bitch" ja nii tõesti on. Kui lõpuks lennujaama tsooni saame (lennujaam on täielik peldik, osades kohtades ei ole isegi seinu) otsustan minna ühte suveniiri poodi vett ostma. Jällegi on mul 20 $, veed maksavad kokku 2$. Jube järts on ja ise mõtlen, et jumala eest nad mulle kohalikus valuutas raha tagasi ei annaks. Väsimus, õhku pole, järts, viha eelnevalt juhtunu pärast on mu mõtted ajevile ajanud ja kui lõpuks minu kord on ulatan lihtsalt 20$ ja ei ütle midagi. Ootan ja ootan oma vahetusraha nagu mingi loll, 2 müüjat loevad midagi ja osad kliendid kes sabas lähevad ka juba närvi. Järsku ulatab üks müüjatest mulle hunniku raha, jään silmad pärani tagasisaadud dollareid vahtima ja justkui nagu ootama, et müüja ise ka aru saaks, et mulle ilmselgelt rohkem tagasi andis, kui teda aga ei tule pigistan raha peos kokku ja lükkan tasku, hakkan poest väljuma, siis kuulen, et müüja hüüab mulle järele ja mitte "miss" vaid "mama" mõtlen, et nüüd sai aru ja pean raha tagasi andma, aga ei ta tuleb ja annab mulle veel raha, seekord siis annab mulle 8 $ juurde, justkui ma oleks 10 $ maksnud, vahin müüjat ja vahin Markot ja ootan, et keegi ütleks midagi, aga ei miskit, pistan raha taskusse ja jalutan poest välja. Eks tunded on erinevad, aga haaran Markolt käest ja ütlen, et läheme nüüd ruttu teise poodi, ta ei saa algul midagi aru, aga teises poes hakkan talle selgitama mis just juhtus ja ta ei usu mind, kuni tõmban hunniku käkrus raha tagataskust välja. Keegi meid otsima ei tule ja kuna ma pistist nii kui nii pidin maksma, luban endale teiset poest raamatu ja veel mõned asjad ning varsti astume lennukile, et tagasi koju, mõnusasse Eestisse tulla. 

Jääme mõlemad reisiga väga rahule. Marko osutub järjekordselt suurepäraseks reisikaaslaseks ja olen kindel, et varsti võtame koos ette juba uusi seiklusi.

Soovitan Zanzibari reisisihtkohana väga. Sellel imelisel vürtsisaarel on pakkuda kõikidele midagi. Põhjakallas on neile kes otsivad lisaks rannapuhkusele ka melu, idakallas on suurepärane neile kes soovivad lhtsalt puhata ja armastavad vaikust, kui ka kitesurfalitele. Lõuna ja edela osa on suurepärane snorgeldamiseks ja kalal käimiseks. Loodus on imeline üle terve saare ja kui vähegi võimalik ärge laske käest võimalust külastada ka Chumbe saart.

Kui rääkida natukene reisi eelarvest, siis lennukipiletid läksid meil kahe peale kokku ca 1900 €, 15 ööd saarel läks umbes 1000 €, kõik ekskursioonid + Chumbe 1049 € ja kohapeal oli meil kaasas veel kahepeale 2500 $. Söök on siin suhteliselt odav ja öömaja hindasid leiab alates 20 € öö kuni 1000 € öö nii, et valikut on kõikidele. Ka ekskursioonide pakkujaid on igal nurgal ja poodides (isegi juveelipoodides) peab oskama tingida. Transport on suhetelislet kallis, kui just ei reisi kogu aeg dalla - dalla´ga.

Zanzibaril käib elu teisiti kui meil siin Euroopas, sellega tuleb arvestada. Vaatamata vaesusele ja raskustele millega kohalikel tuleb silmitsi seista on neil endil kogu aeg siiras naeratus näol ja nende külalislahkus on lõputu! Nemad elavad päev korraga ja ei nad ei mõtle sellele, mis siis juhtub kui midagi jääb täna tegemata, vaid ütlevad "hakuna matata", kui täna ei saa, siis proovime homme uuesti ja neil siin saarel ei ole kuhugi kiiret, "pole, pole" aega on. Seda tunnete siin saarel koguaeg, seega arvestage, et teenindus kiirus ja üleüldine elu on siin väga aeglane, samas kui tulete siia puhkama, siis peakski ju olema "hakuna matata"!

 

Soovitused:

1. Kohalikku raha tasub vahetada, aga mitte palju. Seda saab teha lennujaamas või pangas. NB! Jälgi kursse. USA dollaritega saab suurepäraselt hakkama.

2. Võta kaasa sularaha, sest sularahaautomaate on ainult pealinna ümbruses. Lisaks peab krediitkaardiga makstes enamus juhtudel maksma 4-5% lisatasu.

3. Zanzibar on turvaline, aga oma väärisehted jäta koju, oma dokumendid ja raha hoia alati hotelis olles seifis.

4. Alati lugege oma raha üle kui oodate vahetusraha. Kohalikud ei oska absoluutselt arvutada, isegi mitte 10 jagatud 2-ga. Usun, et igalpool ei tehta seda isegi meelega, aga osades kohtades võidakse ka üritada meelega rohkem küsida.

5. Hotellidest olid head Stone Townis Forodhani ja Kisiwa hotellid. Nungwis oli Amaan Bungalow ka ok, Z hotel on kindlasti kallim, aga ka suurepärane. Jambianis hoiduge Garden Beach Bungalowst ja Chuinis hoiduge Mangrove Lodge´ist. Jambianis tundus väga ok koht Green Flamingo, kuigi käisime seal ainult söömas.  Chukwani Island Sea View oli ka väga kena koht.

6. Restoranidest Stone Townis oli väga hea Emerson, 6 Degrees South ja Serena hotelli restoran. Nungwis Z hotelli restoran ja Mamma Mia.  Parim mereanni supp oli Forodhani hotellis.

7. Ägedaim elamus kindlasti Chumbe saar! Just snorgeldamiseks super.

 

 

Prison Island

KOhalik naine mõtisklemas

Stone Town

Kohalik moslem tänaval

Stone Town

kohalikud naised traditsioonilises riietuses

Jambiani

Kohalik tüdruk, kes mulle merekarpe korjas