Tallinna lennujaamas

laud pärast esimest õhtut

Kodu kallis kodu Verkhynaya Sysert´is

Kodu kallis kodu Verkhynaya Sysert´is

Siberi soku sarvede vaatlus

Vot nii kõrged on Uuralite männid

Jahikoer Pima

Peenramaa

Jahile minek

Babushka tšeburekid :)

Laskmas

Moskva lennujaamas

Babushka juures

Burhantsiku terviseks

Seksikad saunamütsid

Kohalik suvekoduke

Verkhnyaya Sysert

Taiga metsad

24 augusti hommikul stardime oma vägeva 4 liikmelise jahigrupiga Venemaa avaruste poole, eesmärgiga 5 päeva jooksul küttida oma elu esimesed Siberi sokud! Kui Uuralite jahiklubi Eesti Jahinaisi jahile kutsus, polnud vaja pikalt mõelda, et tegemist on harukordse võimalusega mida ei saa käest lasta, tõsi küll on seekordsel jahinaiste seiklusel kaasas ka üks jahimees, kes oli piisavalt julge, et 3 jahinaisega Uuralitesse seiklema tulla. Ennem kohale minekut, teame põhimõtteliselt ainult seda, et ööbime ägedas metsamajas, mis asub Verkhnyaya Sysert'is. Küsite nüüd kus see asub, siis vastus on "in the middle of nowhere" ehk, et kuskil Jekaterinburgist Kasahstani piiri poole. Ennem reisi on minu suurimateks hirmudeks olematu vene keele oskus ja möödalaskmine ning suurimateks ootusteks Uuralite looduse ilu ja kohtumine n.ö. tõeliste kasahhidega. Tunnistan ausalt, et ennem minekut otsin oma põhikooli aegse vene keele õpiku raamaturiiulist välja ja kaalun pikalt selle asetamist padja alla, sest pidi ju, siis raamatu tarkus hästi pähe jääma, aga piirdun siiski mõningaste sõnade meeldetuletamise ja taskusõnaraamatu kaasa võtmisega. Ettevalmistusi reisiks palju tegema ei pea, peale vene viisa taotlemise ja raha vahetamise. Kuidagi väga rahulikult tunnen ennast ennem seda reisi, ei mingit reisipalavikku, mis mind tavaliselt haarab. Ma ei ole kunagi Venemaal käinud, seega ei oskagi ette kujutada, mis sellel riigil põnevat pakkuda on. Olen eelnevalt lennanud läbi Moskva Kuubale ja ka tookord lendasin Aeroflotiga, mis oli õudus kuubis. Lennuk oli kitsas ja väga, väga räpane. Täitsa põnev on näha, kas siselennud on neil paremal tasemel või ei.


Lennujaamades möödub kõik suuremate seiklusteta, ainult postkaarte Moskva lennujaamas ei müüda. Muidu kommide, marmelaadide ja jookide letid on vägevat kraami täis. Meie üllatuseks on Moskva ja Jekaterinburgi vahel ka veel 2 tunnine ajavahe. Aerofloti lennukis pakutakse "buterbrodikut" millest vaesemat pole ammu kohanud, see eest Moskva lennujaama KFCs on teenindus kiire, söök maitsev ja odav. Aeroflotist jääb seekord parem mulje, tundub, et koristajad on tööl olnud. Jekaterinburgi lennujaamas sujub samuti kõik hästi ja väljudes on meil kenasti vastas Uuralite jahiklubist Jevgeni koos Andrei ja Maksimiga. Väljas on juba kottpime, vihma tibutab ja meie kurvastuseks on sooja ainult 11 kraadi (Moskvas oli 26). Kuskil poolteist tundi sõitu mägede poole ja saabume oma jahimajakesse. Vastuvõtt on suurejooneline ning Vene kombe kohaselt on laud sakummiga üleküllatud. Sakum, siis borš ja peale seda kartulipuder ja sardellid. Sakumiks olid sült, heeringas, praesai, hapukapsad, sprotid, salatid jne. Siinkohal mainiks ära, et Eesti aja järgi on kell umbes pool üksteist õhtul kui me peaks kõike seda sööma hakkama. Välja tuuakse  ka 3 liitrine purk samagonni...hakkab suurem sõbrunemine ja meeletul kiirusel samagonni joomine koos erinevate toostidega. Võime julgelt öelda, et Eesti au on päästetud, sest 5 peale joome peaaegu 3 liitrit samakat ära ja järgmine hommik on nii mõnelgi meist üsna raske, ka kohalikel.


Natuke põdemist ja kurgi vedelikku ning algab jahile minek. Kuna kohale jõudes on väga pime, siis võimast loodust ja kohalikku arhitektuuri näeme alles nüüd! Kõigepealt viiakse meid n.ö. Lasketiiru, mis tegelikkuses on töötava karjääri lõpus asuv kõrgem kaevandatud kivisein, kuhu ette asetatakse pappkast mille keskele on tehtud rist...Rikošetist ei arvata siin meie muretsemise põhjal küll midagi. Püssidesse on siin kõvasti investeeritud ja üks püss on kõvem kui teine. Ma pole selliseid jahirelvi varem näinudki. Loomulikult on ka optikad ülivägevad rääkimata soojuskaameratest ja ööoptikatest. Lasketiirus laseme 100 meetri pealt erinevaid püsse ja õnneks jäädakse ka meie lasketulemustega rahule ja lubatakse jahile.

 

Sõidame jahimaade omaniku Andrei suvekodusse, kus meid jaotatakse kahte gruppi - 2 lähevad pukki passima ja 2 lähevad sõitma ja hiilima. Suvekodu on päevi näinud majakese kohta muidugi palju öeldud, aga ometi on see omamoodi ilus ja saab meile lühikese reisi jooksul väga koduseks, sest siit algavad ja lõppevad ka edaspidi meie seiklusrikkad jahipäevad. Alati suvekodukese juures kogunedes on kindel traditsioon musta teed juua ja juttu puhuda, see on koht kus aeg peatub ja kõike tehakse omas tempos. Puudu ei ole ka babushka, kes meile vapralt igapäev pirukaid ja tšeburekke valmistab, lihtsalt nii maitsvad on need õiged kodukootud küpsetised! Muljetavaldav on ka peenramaa, mis näeb välja laitmatu, ei ühtegi umbrohu tutti ka mitte! Ütleks, et peenardele pannakse rohkem rõhku kui majakese korrastamisele. Kiiresti sõbrunen ka kirsse armastava koera Pimaga. Pima on 6nda põlve Ida-Siberi laika ja hundi järglane, truu jahikoer! Kirsse armastab ta ilmselt sellepärast, et ta kuudike on kohe kirsipuu kõrval ja neid on talle sealt hea maiustamiseks anda. Kahjuks esimesel jahipäeval meil jahiõnne ei ole, aga näeme siiski põtra ja kuuleme vägeva Siberi soku haukumist. Kohalikud ütlevad, et jahiõnne polnud meil sellepärast, et me ei võtnud pitsi Burhantsiku (metsavana) auks. Rohkem me sellist viga ei korda :D Villistega vihiseme läbi Uuralite taigametsade, pillitame sokku ja pursime venekeeles kohalike jahimeestega juttu puhuda....Kõik on super vägev!

 

Järgmine päev on meil hommik vaba, kuna jahile ei saa me seeneliste pärast minna. Jah, seeneliste pärast... kõik metsad on seenelisi täis vara valgest kuni hiliste õhtutundideni ja lisaks veel ka öösel (jah, seal käiakse taskulampidega öösel seenel). Seenelisi läheb neil iga hooaeg kaduma ikka korralik hulk, siinsed metsamassiivid erinevad meie väikestest Eesti metsadest ikka kõvasti. Jahimehed on pannud kõikide pukkide ja sööda platside juurde telefoni numbrid, et eksinud seenelised saaksid neile helistada. Seeni on muidugi ka igal pool. Ka meie teeme tiiru oma maja taga metsas, võidu koos kõikide teiste seenelistega keda metsas kohtame, aga pool ämbrit saame ikka täis ja saagist valmib järgmisel päeval ka maitsev kaste. Hommikul otsustame küla ekskursiooni kasuks. Meie ööbimiskoht on Verkhnyaya Sysert'is, mis on kohalike mõistes küla. Külas elab ca 2000 inimest. Sysert'i linnas elab 50000 inimest. Jalutame külas paar tunnikest, külastame erinevaid pisikesi poode, ostame kohalikke pirukaid, õlut, jäätist, sihvkasid ja kuivatatud kala. Külas on kõrvuti rikkus ja vaesus. Puulobudik puidust nikerdatud aknaraamidega kellel naabriks uhke modernne villa kõrgete aedadega. Muideks on nii, et osad aiad on tehtud katuseplekist. Ka lehmad aia ees keset tänavat on igati normaalne, lisaks sellele eriti imestama panev gaasitrasside torustik, mis lookleb torudena läbi küla majast majja. Ainult üks rikkur on oma villa ees suutnud koledad kollased gaasitorud majaga ühte värvi värvida. Hiljem külastame ka veehoidlat ja teeme peatusi teistes väikestes poodides, kus sõbralikult küsitakse, et mis keeles me räägime ja kust me tuleme ja mis me siin teeme. Minule tuleb üllatusena, et kui me räägime, et me oleme Eestist, siis keegi ei tea kus see asub...Ühes poes küsib müüja kopikaid ja rahakotis on juhuslikult ka 1 eurone münt, mida ta soovib vaadata. Kingime selle 1 eurose mündi talle!

 

Õhtul on meil uus jahiretk ja kohtade vahetus, need kes olid eelmisel päeval pukis need lähevad hiilima ja vastupidi. Mina olen pukis koos vanema härra Mishaga. Misha on ülimalt muhe vana, laseb mul püssi proovida ja ööoptikat ja termokaamerat. Sokku kuuleme, aga välja ta ei tulegi. Kuna minu vene keele oskus on kõige kehvem, siis Mishaga väga palju me juttu ei puhu, aga kõik ägedad "võimalik vaid Venemaal" stiilis videod näen ma ära. Lisaks koduvideod tema kodudest, lastest, kassidest ja koertest. Vaikust pukis praktiliselt pole, sest kõiki videosid kuulatakse häälega....tõesti võimalik vaid Venemaal! Kaks jahikaaslast on Dianalt õnnistuse saanud ning 2 siberi sokku saame kätte. Üks on trofee vääriline teine oli selektiivlaskmine, 3 a mitte perspektiivne sokk, väikeste, aga ägedate sarvedega. Jällegi üks meelde jääv jahiõhtu Uuralites lõppeb öise nahavõtu ja kohaliku jäägermeistri "Yegerskaya" mekkimisega. On läinud nii nagu meile öeldi, et siin saate palju samakat ja vähe und. Väsimus on tegelikult üsna suur, samas on nii äge, et ei taha millestki ilma jääda. Kohalike kommentaar sarvede kohta: 1ne sokk - täiskasvanud, mitte perspektiivne loom. Geneetiline sarvede väärareng. Kütitud selektiivsel eesmärgil, 2ne sokk - hea trofee, sümmeetriliste ja sokule omaste sarvedega. Ilusate teemant kibunatega.

 

Järgmisel päeval puhkame ja otsustame minna linna, sest eelneva õhtu lõppedes tabab meid halb üllatus, õigemini 3 halba üllatust, Kõik 3 masinat millega jahti peame on rivist väljas. Jevgenil on rehv katki, vanal villisel kukkusid jupid küljest ja Maksim paneb auto kesklukustusest kinni, aga unustab võtmed sisse. Meie jaoks uskumatu on see, et Jevgenil ei lähe rehv katki lihtsalt niisama, vaid salaküttide poolt metsa pandud "siilide" tõttu. Selgub kurb tõsiasi, et salakütid on siin väga suureks probleemiks. Asi on nii hull, et lisaks rehvide lõhkumiseks mõeldud siilidele, pannakse metsa üles ka püüniseid ja lihtsalt võidakse sinu kui ausa jahimehe elu kallale kippuda. Kohalikud jahimehed võitlevad nii kuidas suudavad, aga probleem on tõsine. Teine väga kurb ja tõsine probleem on neil illegaalsete Hiinlastega. Sõidame ja meile näidatakse vasakul pool teed mingit suurt põldu kus on püsti sadu valgeid soojakuid, nagu oleks tegemist mingi külaga. Kohalikud selgitavad, et seda kohta kutsutaksegi "Hiina külaks". Kohalik Vene maffia boss toob illegaalselt Hiinast sinna odavat tööjõudu, paigutab nad soojakutesse elama ja siis enda kasuks tööle, näiteks kapsaid korjama. Elamistingimused on neil väga halvad, töö eest nad loomulikult õiglast palka ei saa ja nii ongi küla täis vaeseid Hiinlasi, kes viimases meelehärmis on hakanud ümberkaudsetesse metsadesse püüniseid paigutama, et toitu saada. Kohalikud ütlevad, et nad söövad üks kõik mida, mis sinna püünisesse sattub. Kahjuks sattus ilmselt sinna püünistesse ka Andrei jahikoer, kes seal lähedal kaduma läks. Väidetavalt, kui oled piisavalt kiire, saad krõbeda hinna eest oma koera pannilt ära osta. Politsei pidi korraldama suuri reide "Hinna külas" ja Hiinlasi tagasi kodumaale saatma, aga kohalik maffia boss toob neid selle peale lihtsalt juurde ja probleemile lahendust ei näe kuskilt paistvat.

Sysert´i linna jõudmiseks saame ühe kohaliku takso numbri. Helistame ja selgitame, et ootame 8 märtsi tänaval toidupoe ees taksot, lubatakse tagasi helistada. Ootame ja ootame, aga tagasi ei helista keegi ja taksot ka ei tule. Lõpuks jõuame järeldusele, et me helistasime ju välismaa numbrilt, et ilmselt ei julge nad tagasi helistada. Lõpuks palume poe müüjal uuesti takso firmasse helistada ja selgubki, et nad ei julgenud tagasi helistada. Poemüüja vaatab nutitelefoni nagu ilma imet! Vahepeal tulevad poe juurde 3 last koos kahe koeraga, üks koer näeb väga šaakali moodi välja. Ostame kutsudele 100 rubla eest lati keeduvorsti, jällegi poemüüja ei jõua ära imestada meie käitumist, aga pakub meile siiski kõige odavamat vorsti. Ilmselt oleme jätnud lollakate turistide mulje, aga see ei häiri meid ja kutsud on oma kõhutäiega väga rahul! Syserti linnas tahame külastada kaevandus muuseumit, aga selgub, et see on kinni. Ronime mäe otsa kus on muinasjutuvestja (Pavel Petrovich Bazhov) mälestuseks püstitatud ausammas, tõdeme, et me isegi teame seda Hõbe Kabjakase muinasjuttu ja mäletame seda multikat. Ronime ja ronime edasi kuni jõuame tippu. Oleme umbes 50-60 m kõrgusel ja vaated, mis avanevad on lihtsalt hingetuks tegevad! Seda peab oma silmaga nägema. Külastame ka kohalikku suuremat toidu poodi ja jällegi imestame kui odav kõik on. Takso sõit linna läks meil maksma 3,32 €. Poes läheb mul umbes 15 €, selle eest saan komme, maitseaineid, šokolaade, viina ja vett. Taksojuhilt küsime numbri ja palume tal meile uuesti järgi tulla. Taksojuht räägib, et neile räägitakse meedias koguaeg kui halvad eestlased venelaste vastu on. Ilmselge poliitiline propaganda, selgitame taksojuhile, kuidas asjad tegelikult on. Rohkem meie reisi ajal poliitikast ei räägita ka. Küll, aga räägitakse meile, et n.ö. kurjad politseinikud on kadunud teede äärest, sest politseinikel tõsteti palkasid ja neil on ka nüüd liikluskaamerad ning trahvi saad endale kiiruse ületamise eest postkasti. "Fööniga" polkud enam peatada autojuhte ei tohi ja tegelikult võivad nad kontrollida dokumente ja panna puhuma. Nüüd järjekordne "võimalik vaid Venemaal" näide, trahvi saab autoroolis mobiiliga rääkimise eest, aga sõnumeid võib saata :D Üldiselt on siinne liikluskultuur täpselt selline nagu seles "Võimalik vaid Venemaal" saates.

 

Järgmisel öösel kui hiilima läheme on ilus täiskuu ja suurepärane jahi ilm, aga kogu aeg on kukla taga hirm, et äkki on kuskil püünised salaküttide poolt maha pandud. Julgen astuda ainut kohaliku jahimehe sammudes. Õnneks, jääme me kõik terveks. Oleme juba 8 tundi ringi sõitnud ja hiilinud ja mis seal salata ka 2 korda sokust mööda lasknud. Üks kord halvasti kinnitatud ööoptika tõttu ja teinekord, lihtsalt esimene lask ei õnnestu. Kui hakkan teist lasku sooritama, hakkavad kohalikud karjuma, et ära lase, ära lase. Ei saanud ma aru algul, et mis mina valesti teen, aga siis selgus, et mõned meetrid veel ja ma oleks lasknud sõjaväe alale. Jumal tänatud, et ma ei lase ja me ikkagi pääseme ilma sekeldusteta. Kuuleme mitut püssi pauku meie lähedal, ei teagi kas salakütid jälle tegutsevad... Oleme juba valmis lõpetama ja koju minema, kui lõpuks märkame ühte sokku veel. Selle ka kätte saame! Tundub, et tänane Burhantsiku terviseks joomine, on meile õnne toonud! Meeletu pikk jahiöö on lõpule jõudnud. Lastud soku sarnast pole kohalikud jahimehed ise kunagi lasknud, sarved on tal väga huvitavad. Tegemist oli umbes 7-8 aastase loomaga. Kohalike kommentaar sarvede kohta:trofee sokk, asümmeetrilise sarvega ja väga head “teemant” kibunad, nii hinnatakse Siberi soku sarve ilu. Unikaalne sarv, neljas haru ühel sarvel juures.
Samal ajal küastavad meie kaks kütti, kellel juba sokud käes on kohaliku farmi, kus perekond kasvatab loomi "hinge jaoks". Loomi oli seal erinevaid alates sigadest lõpetades hirvedega. Ise ma kahjuks sinna farmi minna ei saanud, aga nalja pakkus mulle väga nende jutt sellest, kuidas pererahvas kutsus neid tagasi kevadisele pardijahile, segaduses küsisid nad üle, et oot oot, te ju kasvatate neid hinge jaoks, et kuidas, siis nüüd me võime siia pardijahti tulla. Pererahvas vastas, siis selle peale, et ei ei ega te meie "kodu parte" ei jahi, vaid ikka neid metsparte kes kohale lendavad. Ehk, et jah, nad kasutavad oma parte elusate peibutuspartidena, need seotakse nöörikestega veekogu põhja kinni, et nad minema ei lendaks :D Meil on selline asi loomulikult keelatud...

 

Viimasel päeval viiakse meid ka suurlinna - Jekaterinburgi. Kas teadsite, et Jekaterinburg asub Moskvast 1800 km idapool, kuid ometi on ta lähemal Tallinnale kui Vladivostokile? Venemaa on ikka väga suur riik... Elanike arvult on Jektaerinburg Venemaa neljas linn, mis asub maalilise Isseti jõe kaldal. Kuulus on linn kindlasti selle poolest, et 1918 aastal hukati seal Venemaa keiser Nikolai II ja tema pere ning muidugi ärgem unustagem 2018 aastal toimunud jalka MM-i. Jekaterinburgi staadionil toimus mitmeid jalkamänge, nende seas näiteks Mehhiko Vs Rootsi. Jekaterinburg on tõesti ilus ja väga puhas linn, mis on täis erinevaid väikeseid ja suuremaid pargikesi, mis on kaunistatud võimsate lillepeenarde, monumentide ja purskkaevudega. Puudu ei ole ka kõrghooned ja suured kaubanduskeskused. Muidugi kohtab ka "võimalik vaid Venemaal" stiilis parki, kus on tehtud lastemänguväljakuga ühes ka välijõusaal, kus kohalik mees palja ülakehaga rõõmsalt lastega kõrvuti trenni teeb :D Meie jaoks kõige oodatum asi Jekaterinburgis on loomulikult jahipoe külastamine. Jahi, kalandus ja matkatarvete pood kuhu meid viiakse on kolme korruseline! Kohe kui siseneme olen sõnatu, millised trofeed ja topised on poodi väljapandud vaatamiseks, lisaks valmis karuvaipadele mida osta saab. Ainuke kurb tõdemus on see, et naiste jahiriiete valik on sama kesine kui meil Eestis. Üldiselt on hinnad meie mõistes ikka väga soodsad ja lahkume poest õnnelikena koos oma uute jahinugade, seljakottide ja jahikinnastega. Väike kiire eine Jekaterinburgis ja suundume tagasi Sysert´i poole, sest viimase õhtu puhul ootab meid saun ja sokušašlõkk! Muidugi on meile päeval toodud ka vastavad saunamütsid :D Viimane õhtu möödubki mõnusa sauna ja vihtlemisega millele järgneb jällegi rikkalik õhtusöögi laud, millelt ei puudu sokušašlõkk ja Korea porgandisalat. Sokušašlõkk viib lihtsalt keele alla, võin kindlalt öelda, et Siberi soku liha on kordades parem kui Euroopa soku oma. Küsin korduvat Andreilt retsepti, sest siin peab mingi trikk olema. Lõpuks Andrei ütleb, et tegelikult on asi lihtne, paned soola ja pipart, poole sidruni mahla ja majoneesi, aga mitte igasugust majoneesi, vaid just seda Jekaterinburgi kohalikus piimatööstuses valmistatud majoneesi. Kahju, et meil seda ei müüda :(. Kui esimesel õhtul oli samagonn, siis viimasel õhtul on laual kodukootud jõhvika viin, mis on üllatavalt maitsev, aga seekord oleme juba kavalad ja peame selle hea joogiga piiri ning järgmisel hommikul stardime täies koosseisus lennujaama poole.

Loomulikult jagame viimasel õhtul ka kingitusi. Oleme kõikidele võõrustajatele Eestist toonud erinevaid jooke, šokolaade, karu seepi, mett jne. Nemad on samuti meile igale ühele kingitusi hankinud. Kõige pealt saame kõik endale poolvääriskivist magnetid, mille peal on sisalik, meestele kingitakse alati Soobel sisaliku asemel. Juulia kui peakorraldaja saab uhke jahiraamatu ja suurema kivi metsise pildiga. Lisaks saame pudeli Yegerskajat, Kasahhidelt toodud mett, käbi moosi ja Ivan teed. Te ei kujuta ette kui hea on seedrkäbi moos.

 

Läbi sai selleks korraks, meie jahiretk Uuralites, siiski minu sisetunne ütleb, et see ei jäänud meil viimaseks korraks, sest sellise toreda jahiseltskonnaga olen nõus minema jahile kasvõi maailmalõppu! Täiesti uskumatult võrratu reis oli. Uuralite jahiklubi liikmed on super võõrustajad ja lisaks sellele ka väga professionaalsed jahimehed. Imetlusväärne oli nende sõbralikkus ja rahulikkus.

Kui kellelgi on huvi Venemaale jahile minna, siis kindlasti vaadake lisainfot http://uhuntclub.ru//  Nende jahialad on väga, väga massiivsed ja võimalik on jahti pidada erinevatele ulukitele. Üks põnev jaht, mis mind ennast huvitaks sealkandis on metsümiseja jaht.

 

Keda me, siis täpsemalt Uuralites jahtimas käisime: Metskits on levinud Ibeeria poolsaarest kuni Volga jõe läheduseni, Põhja-Soomest kuni Vahemeremaade, Kaukaasia ja Põhja-Iraanini. Algset arvati, et ka Siberis elutsevad metskitsed on samast liigist kui meil elutsev Euroopa metskits, aga tänaseks on selge, et Volgast idapoolseid alasid asustab siiski teine liik (Capreolus pygargus), Siberi metskits. Pikkus 1,3 m ja mass 39 kg. Siberi metskitse sarved on kujult veidi teistsugused kui Euroopa metskitsel. Uhkemate sarvedega ja kehalt suuremaid Siberi metskitsi on üritatud ka Euroopasse asustada, aga need katsed on ebaõnnestunud. Põnev on teada, et kunagi olevat ka Saaremaale üritatud asustada Siberi metskitsi, kuid teaduslik tõestus sellele puudub. Küll aga on Saaremaa sokkude sarved tõesti pisut teistsugused kui mandril, meenutades natuke oma kujult Siberi sugulase omasid.

 

Kõige lõpuks teen sügava kummarduse meie võõrustajate auks, ilma kelleta poleks see jahiretk olnud pooltki seda mis ta oli! Aitäh Teile Jevgeni, Maksim, Andrei ja Mihhail!

Õige majonees

Sysert

Sysert'is mäe otsas

Jekaterinburg

Kutsud vorsti maiustamas

Uuralite Jahiklubi lipuga

Uute jahisõpradega

Juulia ja Jevgeni, tänu kellele me Uuralitesse jahile sattusime